2013 Gruusia

22.07. Mtskheta – Gori – Vardzia

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 24. Jul 2013 / 2 comments

Esmaspäeva hommikul jätsime Mtskhetas pererahvaga hüvasti, peremees-perenaine ruttasid küll varakult tööle, aga armas vanaemake jäi meid teele saatma. Olime Mschketas ning Tbilisis kaks ja pool päeva ilusat vihmavaba ilma nautida saanud. Tbilisi on tõesti ilus, eriti muidugi kesklinn ja vanalinn.

Suuna võtsime Vardzia poole, seal on huvitavad koobaskülad ja ilus vana klooster, mida tahtsime vaatama minna. Kuna tee peale jäi ka Gori linn (Stalini sünnilinn), käisime Stalini muuseumist läbi. Midagi väga muljetavaldavat seal polnud, meie meelest suht igavalt presenteeritud kogu see asi, aga turiste oli seal palju uudistamas.

Ilm oli sõiduks suurepärane, temperatuur vahelduvalt 23-27 kraadi, taevas poolpilvine, teed väga head. Üldse peab Gruusia kohta ütlema, et niikaua, kui ikka õige tee peal püsid, on kõik korras, teed on igal pool väga head olnud, ainuke ebameeldivus oli Stepansmindast tulles, aga ka see olukord oli põhjustatud teeehitusest ja suurtest vihmadest. Muidugi kui teadlikult ekstreemsust otsida, siis seda kindlasti leiab, keerad natuke kõrvalisemale teele ja saadki oma adrenaliinilaksu kätte 🙂 Meil üks selline olukord just oligi, see küll kogemata mitte teadlikult tekitatud…. sõitsime Gorist suure tee peale välja, keerasime kiirtee peale ja mõne hetke pärast saime aru, et oleme küll õige tee peal, aga millegipärast oleme vastassuuna vööndisse sattunud, autod tulid meile vastu…jumal tänatud, et liiklus oli hõre ja saime ohutult ümber keerata ning natuke liikluseeskirju rikkudes ka õige poole peale tõkete vahelt pugeda. Liiklusmärkidega oli seal küll midagi väga korrast ära, näha oli, et hiljuti oli seal midagi ehitatud ja ümber tehtud, aga mingeid suunavaid märke meie vähemalt ei näinud. Noh, seekord läks hästi!

Edasi sõites muutus loodus nii teistsuguseks. Kui Tbilisi ümbruses olid rohelised mäed, siis Vardzia poole sõites oli kohati tunne, nagu sõidaksime läbi liivamägede kõrbe. Veel edasi sõites muutusid liivamäed kõrgeteks kivikaljudeks, väga ilus vahelduv loodus, iga kurvi tagant paistsid nii ilusad vaated.

Tegime väikese seljasirutuspausi ühe vana kindluse juures. Kõrval oli üks vene numbrimärgiga auto, kus väga jutukad ja suhtlemisaltid tegelased sees. Mees, naine ja aastane tüdrukutirts olid tulnud Vladivostokist!!! Nad olid juba kuu aega ringi rännanud, mees ütles, et septembris peab tööl olema, nii et kuu aega veel aega ringi rännata 🙂 Neil oli läbisõidetud juba 18 000 km, täiesti uskumatud matkasellid, nii väikese lapsega.. väga vaprad tegelased! Neil oli veel selline plaan, et reisi lõpus proovivad Peterburis oma auto maha müüa ning lennukiga koju lennata, aga kui ei õnnestu (neil oli parempoolse rooliga auto), siis on sealt veel koduni 10 000 km, mis ka ei ole mingi probleem neile. Igaljuhul väga lahedad optimistlikud ja positiivsed tegelased!

Vardziasse olin kaheks ööks toa broneerinud Volodia’s guesthouse. Väga muljetavaldav arendus käis siin. Uuele külalistemajale tehti veel veinikeldrit alla, toad on väga ilusad ja mugavad, aed on väga-väga korras ja lilli täis, sellist ilusat aeda me oma Gruusias oleku ajal polegi veel näinud. Rääkisime peremehega natuke ka juttu, tuli välja, et eelmisel aastal oli ~20 eesti pensionäri neid külastanud, nad olid rattamatkal olnud. Müts maha rattamatkajate ees, teades grusiinlaste sõidustiili mina küll sellistel käänulistel teedel rattaga sõita ei julgeks.

Peremees rääkis veel, et kui Jumal annab talle veel 4 aastat, siis jõuab ta sellest kohast maapealse paradiisi teha. Kindlasti annab!

Tänaseks on plaanis jalgsimatk mägikoobastesse ja kloostri juurde, ilm tundub hetkel mõnus, kilejoped tuleb igaks juhuks küll kaasa võtta, eile õhtul sadas päris kõvasti ja mägedes on üldse ilm väga ettearvamatu.

Total distance: 243.26 km

23.07. Vardzia

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 24. Jul 2013 / No comments

Tänase päeva veetsime kohas nimega Vardzia. See koht on tuntud oma koobaskloostri poolest. Aga nüüd kõigest jägi-mööda.

Päeva alustasime pererahva poolt pakutava maitsva hommikusöögiga. Puhusime juttu ka peremehe – Volodjaga. See on 70ndates aastates härrasmees, kellel on lisaks majutusele veel kalakasvatus (õhtusöögiks pakutud forellid olid sealt pärit) ja mägedes hulgaliselt kariloomi. Kui hakkasime koobaste poole samme seadma (sinna on meie juurest umbes 2 km) siis pakkus peremees meile lahkesti, et ta viib meid autoga ära ja nii saimegi lihtsamalt kohale.

Koobasklooster on üks väga põnev koht. Mäe sees on ka päris kopsakas kirik. Lisaks sellele on veel hulganisti koopaid, kus on kunagi sees elatud. Mõned mungad elavad koobastes ka tänasel päeval. Neil on elu vanadest aegades mugavam, sest koobaste ees on nii aknad ja uksed. Kahjuks seda, kuidas nad seal elavad, me ei näinud, sinna ei tohtinud minna. Küll aga sai vaadata teistesse koobastesse. Mõned nendest tundusid päris suured, suure eesruumiga, kus oli tulease ja magamisruum või panipaik. Peab hiljem järele uurima, kas seal elas omal ajal peale munkade veel ka tavalisi peresid. (Uurisin järele – seal elasid ainult mungad. Hiilgeaegadel oli seal 6 000 elamist.)

Peale koobastes ronimist tegime väikese kohvipausi. Parklas nägime ühte inglaste tsiklit, aga selle omanikega me kahjuks kokku ei saanud. Edasi seadsime sammud järgmise mäe sees oleva kiriku Vanish Kvabebi poole. See oli isegi lahedam elamus kui Vardzia, sest see oli rohkem metsik ning teisi turiste peale meie seal polnudki. Ronisime mööda koopaid ja kitsaid käike kuni mäe külje sees asuva väikese kabelini välja. Vahepeal oli päris jube, kuna käigud olid kitsad ja astmed järsud. Ülevalt aga avanesid hingematvalt ilusad vaated.

Külla tagasi jalutades lõunatasime kohalikus söögikohas. Tahtsime tellida lambalihašašlõkki, kuid seda kahjuks ei olnud (kummalisel kombel oli see esimene kord Gruusias, kui ma üldse menüüs lambaliha nägin). Piirdusime siis sealihašašlõki ja hatšapuriga. Sel ajal, kui me menüüd uurisime, tuli kõrvalt lauast meie juurde üks noor naine ja pakkus abi. Mõtlesime, et ta on teenindaja, aga selgus, et ta arvas, et meil on lihtsalt abi vaja, et menüüst ja toitudest aru saada. Ta oligi üks müstiline kuju, hiljem tuli ta meie juurde ja ütles, et meie lõunasöögi eest on makstud ja see on kingitus tema poolt. Kuna kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis jäi meil üle ainult tänada :). Täiesti uskumatu 🙂

Selles söögikohas oli aga veel väga huvitavat rahvast. Üks suur lauatäis kohalikke, kes sõid ja võtsid korralikult napsi. Meie kõrvale tulid veidi aja pärast kaks Saksa härrasmeest, kes oma Land Roveriga Gruusiat avastasid. Nemad olid kogenud reisumehed ja maailma risti-põiki läbi rännanud. Vahetasime nendega kontakte, nad pakkusid lahkesti, et kui Münchenisse satume, siis kindlasti nendega ühendust võtaksime :). Veidi aja pärast tuli naaberlauda hulk ristidega ja mustades hõlstides preestreid koos peredega, see oli väga lõbus seltskond. Nad jagasid ka meiega veini ja toitu, ning laulsid mitu ilusat Gruusia laulu. Selline on minu arvates üks õige misjonitöö, mis näitab, et ka kirikuinimesed oskavad elust rõõmu tunda:).

Kodu poole tagasi matkates pakkus järgmine lahke autojuht meile küüti.

Õhtusöögilauas tutvusime ühe Hollandi abielupaariga. Me just sakslastega olime lõunalauas rääkinud, et selle reisi ajal pole me ühtegi Hollandi numbrimärgiga autot näinud, eelmistel reisidel oleme neid igal pool kohanud ja on tunne jäänud, et hollandlased on heas mõttes hullud reisumehed, ükskõik, kuhu sõidad, ikka näed seal hollandlasi. Tuleb välja, et nad tõesti ongi seda, sest meie uued tuttavad on ka vist pool maailma juba läbi rännanud. Suviti võtavad 4-5 nädalat puhkust ja reisivad ringi, talviti teevad 2-nädalaseid tuure. Nemad tellisid endale siinseks teejuhiks ühe kohaliku noormehe, kes räägib natuke inglise keelt, meie saime temaga vene keeles muljeid vahetada.

Süüa pakutakse siin majutuskohas hullult palju. Keegi midagi tellima ei pea, söök tuuakse lihtsalt lauda, aga seda on niiii palju. Kõik on muidugi imemaitsev, aga nii suurt kogust toitu pole lihtsalt võimalik ära süüa :).

Homme suundume Batumisse. Sakslased ja hollandlased just sealtpoolt tulid ja ütlesid, et sadas kogu aeg, aga üldmuljed Batumist olid neil väga positiivsed. Hoiame pöialt, et meie sinnajõudes ikka päike paistaks ja me saaks pisut ka rannas peesitada.

WYSIWYG Editor

24.07. Vardzia – Batumi

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 24. Jul 2013 / No comments

Täna oli lihtsalt üks sõidupäev. Alustasime hommikul Vardzias ja lõpetasime Batumis. Gruusia hektiline liiklus hakkab juba harjumuspäraseks muutuma. Mingeid erilisi vahejuhtumeid ei olnud.

Batumis leidsime oma elamise kiiresti. Siin on päris mõnus, eriti kui kõht on hinkaale ja melonit täis. Homme avastame Batumit või siis hoopis oleme rannas – sõltub ilmast.

View Vardzia – Batumi by teetp on Breadcrumbs Powered by Breadcrumbs: manage, edit and share GPS tracks for free.

WYSIWYG Editor

25.07. Batumi

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 25. Jul 2013 / 2 comments

Ilmataat on meie soove arvesse võtnud ning neljapäev tervitaski meid päikesepaistega. Enne randa peesitama minemist sõitsime taksoga natuke linnast välja, Batumi botaanikaaeda. Seal oli mõnus varjuliste puude all jalutada. Rand oli sealsamas kõrval, nii et enam-vähem kõik, keda me aias jalutamas nägime, tulid samuti hiljem päikesevanne võtma. Kui Rumeenia reisi ajal Sulinas Musta mere ääres käisime, siis seal oli ilus liivarand. Siin on nii rand kui põhi kiviklibune. Keskpäevase kuumuse ajal oli võimatu paljajalu käia, nii tuliseks läksid kivid.

Rentisime päikesevarju ja rannatoolid ning nautisime rattavaba päeva. Jäime vist natuke liiga kauaks nautima, sest nahk on punane ja tundlik, määrisime küll end kreemiga kokku, aga nii kahvatutele kui meie, oleks tugevama kaitsefaktoriga kreemi vaja olnud.

Koju tagasi sõitsime marshrutkaga, seal oli 3 lõbusat naist Jerevanist, kes siia puhkama tulid, ajasime nendega juttu. Siis üks kohalik naine, kui kuulis, et me vene keelt räägime, hakkas meiega suhtlema. Siin Batumis on inimesed üldse avatumad kui Tbilisi kandis.

Peale kurnavaid päikese- ja veeprotseduure 🙂 kinnitasime keha, seekord küll türgipärase kebabiga ja suundusime Delfinaariumisse päeva viimasele delfiinide showle. Meie elamine on mugavas kohas, Delfinaarium, rand, promenaad on siit ühe minuti jalutuskäigu kaugusel. Samas on hind väga soodne, üks öö kahele vaid 25 euri!! See on selline backpackersite hosteli taoline elamine, jagame WC ja vannituba ühe teise toaga, aga see ei ole eriline probleem. Elanikke on siin ka igast rahvusest, on poolakaid, sakslasi, taanlasi, türklasi. Eestlasi sel suvel pole veel siia sattunud, aga eelmisel aastal oli kaks peret Eestist siin elanud. Nägime köögis kapi otsas Vana Tallinna pudeleid, arvatavasti siis nende poolt kingitud.

Delfiinide show lõppedes oli väljas pimedaks läinud ning paras aeg oli värvilisi, muusikalisi purskkaeve vaatama minna. Õues käis mõnus lõunamaine melu, rahvas vooris mõlemas suunas promenaadil, nagu aru saime, oli siin ka üle mitme päeva väga ilus soe õhtu. Turismindusse investeeritakse siin kõvasti, kogu promenaadiäärne on täis ehitatud hotelle ja restorane, üks uhkem ja suurem kui teine. Samas, kui promenaadist ja mere äärest natuke linna poole minna, siis pilt enam nii ilus ei ole, aga eks nad tasapisi jõuavad ka teisi tänavaid ja maju kenamaks nikerdada.

Meie reis hakkabki tasapisi otsa saama, homme, so reede hommikul hakkame kodu poole tagasi sõitma, ööbime jälle Stepansmindas. Kahju, et Gruusial ja Venemaal ainult üks piiriületuspunkt on, siit Batumist oleks meil hoopis lähedam koju sõita, aga nüüd peame kogu tuldud tee piirini tagasi minema.

WYSIWYG Editor

26.07. Batumi – Stepantsminda

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 28. Jul 2013 / No comments

Panime reede hommikuks äratuse kella 6-ks, tahtsime varakult startida, et võimalikest Batumi liiklusummikutest hoiduda. Kella 7.30 ajal oli linn tõesti vaikne, mis on ka loomulik, inimesed tulevad ju siia puhkama. Kaks päeva tagasi, kui õhtupoolikul linna saabusime, oli tänavapilt kardinaalselt teine, raske oli aru saada, mitu rida autosid ühes vööndis sõidab ja kes kellele ristmikel teed peab andma. Üldiselt oleme me juba natuke aru saama hakanud, et selles kaootilises liikluses on ikkagi omad seaduspärasused, see vajab lihtsalt pisut harjumist.

Liiklus oli terve päeva jooksul suhteliselt hõre, ilm sõiduks hea, kohad juba tuttavad, nii et tagasitee läks päris kiiresti. Ainuke koht, millele ei tahtnud mõelda, oli see tee-ehitus natuke enne Kazbegit, Stepantsmindat, kust me nädal tagasi läbi vihma ja pori sõitsime. Vaatamata sellele, et ei sadanud, oli see 5-km teelõik ikkagi täiesti õudus kuubis, ma jõudsin just mõelda, et aru ma ei saa, kuidas me siit enne läbi sõitsime, kui olimegi järsku külili maas… Õnneks oli kiirus praktiliselt olematu, üks teine auto just ukerdas meie ees, Teet võttis hoo maha, ootasime, et ta ees ära sõidaks ja kuidagi sattus motika esiratas mingisse rööpasse ja nö lihtsalt kadus alt ära…ja olimegi oma rattaga pikali maas :).

Seellesama auto juht nägi peeglist ja tagurdas tagasi, teised autod tulid järel ja kõik olid muidugi ülimalt abivalmid, aitasid ratta püsti, küsisid, kas meiega on kõik korras…. Meiega oli kõik korras, üks kohver sai natuke kannatada, aga kinnitused püsisid õnneks ilusti kinni, nii et seekord pääsesime väikese ehmatusega.

Stepantsmindas saime öömaja ühe teise toreda pererahva juures. Meie eelmises majutuskohas olid kõik toad kinni ja perenaine soovitas meile oma head tuttavat, kelle juures me praegu olemegi. Taaskord pakuti nii rikkalikku õhtusööki ja pitsike tsha-tshad kulus peale väikest õnnetust hästi ära.

Homme hommikul stardime jälle kella 7 paiku, eks näeb, kuidas niipidi piiriületus läheb ja kas keegi hakkab meie papist numbrimärki kommenteerima.

View Batumi – Stepantsminda by teetp on Breadcrumbs Powered by Breadcrumbs: manage, edit and share GPS tracks for free.

WYSIWYG Editor

27.07. Stepantsminda – Rostov

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 29. Jul 2013 / No comments

Gruusia piiril võtsid meid vastu kolm lõbusat piirivalvurit. Kõige vanem neist küsis kohe, et mis naljanumbriga me ringi sõidame. Rääkisime siis oma loo ära, et ise pöördusime Venemaal politseisse ja et kõik paberid meil olemas ja et üle piiri meid Gruusiasse lasti ja et hästi meeldiv oleks nüüd koju tagasi ka saada. Ütlesin veel talle, et ta on üldse esimene, kes meie numbrile mingit tähelepanu pööranud on :).

Muhe vana oli, rääkis, et nõuka ajal töötas jalgrattatreenerina ja on ka Eestis korduvalt käinud, treenis koos Erika Salumäega, teadis ka seda, et Salumäe nüüd Hispaanias resideerub. Uuris, kas meie Pirita hotell ja Olümpia ja Viru hotellid ka ikka alles on…ja ta oli siiamaani vaimustuses meie valgetest öödest :)…

Vene piirile jõudes nägime eemalt kollast Taisto bussi, EST märk oli peal, ma veel mõtlesin, et kas tõesti korraldatakse selliseid huvitavaid/ ektreemseid bussituure eestlastele.. Lootuses kaasmaalasi näha, läksime lähemale ja selgus, et bussi numbrimärk oli hoopis Armeenia oma, ei saanudki täpselt aru…, eestlasi me igatahes oma reisil rohkem pole kohanud. Vene piiri saime ka ilma takistusteta ületatud, siin küll keegi ei küsinud meie numbri kohta, kokku kulus meil piiriületuseks 1,5 tundi. Armeenia poisid rääkisid, et nad on juba 5 tundi oodanud..

Õõbimine oli meil broneeritud Rostovi äärelinna puhkebaasi nimega “Poljus”. Sõit oli pikk, ~700 km, kõik läks hästi, teed olid head, kohati tee-ehituste tõttu tekkisid pikemad ummikud, kus me aega kaotasime, nii et Rostovisse jõudsime alles 21.30. Pime oli juba, õnneks juhatas geps meid esimese korraga õigesse kohta, nii et ei pidanud mööda pimedat linna ekslema, nagu meiega Volgogradis ja Vladikavkazis juhtus. Koht on hästi ilus, Doni jõe kaldal, puhas, korras, viisakas teenindus, normaalne hind….

View Stepantsminda – Rostov by teetp on Breadcrumbs Powered by Breadcrumbs: manage, edit and share GPS tracks for free.

WYSIWYG Editor

28.07. Rostov – Jelets

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 29. Jul 2013 / No comments

Täna sõitsime Rostovist Jeletsi. Järjekordne tõsine sõidupäev – teekond 700 kilomeetrit.

Mingeid erilisi muljeid sellelt teekonnalt kaasa võtta ei ole. Tee on suuremalt jaolt 4-realine magistraal, seega kulusid kilomeetrid suhteliselt kiiresti. Siiski oli teel kaks kohta, kus tee muutus kitsaks 2-realiseks maanteeks ja lisaks veel läbis asulat. Selline kooslus tähendab sellel teel tõsist ummikut. (Ikka mitmeid kilomeetreid). Esimest kordea selle reisi jooksul pidin kasutama mootorratta eelist. Nimelt seda, et mahume ummikutest lihtsalt mööda sõitma. Vene autojuhid olid selles osas ka väga mõistvad, tõmbasid kõrvale ja andsid teed.

Kolmanda ummiku läbisime sama meetodit kasutades Voronezis. Voronezist alates kulgesime juba mööda tuttavat teed. Tulime ju sama teed mööda.

Vaadates seda millise tempoga Moskva-Rostovi magistraali ehitatakse, siis võib arvata, et mõne aasta pärast on see täies pikkuses korralik magistraal. Ilmselt osalt ka tasuline, sest üks tasuline lõik on juba praegu ja teist ehitatakse juurde.

Õhtuks jõudsime juba tuttavasse Jeletsi Inturisti hotelli. Homme jälle teele, aga teekond enam nii pikk ei ole. Ehk on kõige raskemad sõidupäevad selleks korraks seljataga.

View Rostov – Jelets by teetp on Breadcrumbs Powered by Breadcrumbs: manage, edit and share GPS tracks for free.

WYSIWYG Editor

29.07. Jelets – Smolensk

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 29. Jul 2013 / No comments

Järgnevalt mõned pildikesed järjekordsest sõidupäevast.

Alustasime Jeletsist teekonda Smolenski poole. Teekond jätkus mööda Moskva – Rostovi maanteed. Teede ääres müüakse igasuguseid asju ja tundub, et erinevad piirkonnad on spetsialiseerunud erinevatele kaubaartikliketele. Loomulikul on igalpool saada kohalikke aia- ja metsaande, aga see ei ole veel kõik. Näiteks ühes Gruusia külas pakuti teeääres erinevaid võrkkiikesid, lastekiikesid ja muid punutisi. Järgmises piirkonnas müüdi teeääres mingeid pirukaid jne. Nüüd jõudsime piirkonda, kus müüdi Tuula präänikuid. Nüüd on meil üks selline kohvris 🙂

Edasi sõites jõudsime päriselt Tuula linna. Seal me präänikuid ei näinud. Küll aga olid mõned ummikud. Ummikud ei olnud nii hullud kui tulles. Ilmselt oli põhjus selles, et tulles tuli kõva vihmasagar ja tänavatel voolasid päris korralikud jõed. Nüüd oli aga kõik OK. Linn ise millegi erilisega silma ei torganud.

Seda ei saa öelda aga järgmise linna – Kaluuga kohta. Oka jõe poolt vaadates avanesid ilusad vaated linnale. Kuna me linna sisse ei sõitnud, siis jäigi linn sellisena meie mälestustesse.

Oma teekonnal oleme näinud erinevaid kohanimesid. Meelde on neis jäänud kaks vastandit. Üks neist on alloleval pildil. See nimi küll vist selle asula imagot ei paranda. See küla oligi üsna mahajäetud, paljud majad olid lagunenud ja tühjad. Kas selle põhjuseks on nimi, seda ma küll ei oska öelda.

Mõned päevad tagasi läbisime asula nimega Vesjolaja zizn. See nimi kõlas palju paremini. Tekkis igatahes soov järele uurida, mis seal toimub. Kinnisvaraarendajad on seda ju kogu aeg teadnud, et hea nimi on oluline.

Lõpetuseks mõni sõna teeäärsetest söögikohtadest. Alguses tundusid need väga kahtlased, aga reisi jooksul on see kahtlus hajunud. Ilmselt on söögikohti erinevaid, aga need, kus meie oleme peatunud on olnud sõbraliku teeninduse ja maitsva toiduga. Ka ei ole kuskilt saanud ka seedehäireid. Kogu Venemaal on väga populaarne Kaukaasia köök (Gruusiast rääkimata). Põhjus võib olla ka selles, et paljusid söögikohti peavad Kaukaasia välja nägemisega (ja ilmselt ka juurtega) inimesed. Šašlõkki reklaamitakse igal pool. Kuna meil oli vähe aega, siis piirdusime täna borši ja pelmeenidega.

Päeva lõpetasime juba tuttavas hotellis Feniks, mis asub Smolenski külje all.

View Jelets – Smolensk by teetp on Breadcrumbs Powered by Breadcrumbs: manage, edit and share GPS tracks for free.

WYSIWYG Editor

30.07. Smolensk – Tallinn

In 2013 Gruusia by Teet Parring / 1. Aug 2013 / No comments

Nii raske oli täna hommikul üles tõusta, und oleks jagunud vist keskpäevani, kõik tagasisõidu hommikud oleme nii varakult startinud ja uneaega on väheks jäänud. Täna oligi meie viimane sõidupäev, kokku siis 5 päeva läbi Gruusia ja Venemaa. Venemaa on ikka liiga suur ja lai…..

Meie GPS väsis viimasel päeval ära ja ei võtnudki pilti ette, õnneks ei olnud enam midagi keerulist… suund Pihkva poole, siis Nevel, Pustoshka, Ostrov ja sealt juba Petseri suunas Koidula piiripunkti. Kohati olime segaduses, tundus, et reisi alguses Ostrovist läbi sõites teed küll nii auklikud ei olnud, aga arvatavasti esimese päeva optimism varjutas kõik ebameeldivused, sest tee oli ikka sama. Praeguseks oli taguots juba tunduvalt hellemaks muutunud ja kõik konarused olid hästi tunda.

Koidulas järjekorda praktiliselt polnud, saime kiirelt üle. Eesti piirivalvur oligi siis ainuke, kes konkreetselt küsis dokumente näha, mis me Venemaa politseilt kaasa saime.

Taas Eestimaal olles korraks mõtlesime, kas jääda ööbima Teedu maakoju Pääsnasse või pingutada Tallinnani, aga samas tundus see 280 km meie 7000 läbisõidetud kilomeetri suhtes nii tühine ja Siimu-igatsus oli ka nii suur, et võtsime ikka suuna otse Tallinna poole. Nii ilus oli, muru on igal pool majapidamiste ümber ilusti niidetud, hoolitsetud aiamaad… Venemaal ja Gruusias sellist kommet ei ole, väga harva nägi midagi sellist.

Ja ongi meie reis otsa saanud, oleme õnnelikult ja tervelt kodus tagasi, muljed on ainult positiivsed ja neid on palju…

Aitäh kõigile, kes meie reisile kaasa elasid. Special thanks Randelile ja Raulile, kes meie (eriti minu) kõhklusi ja kahtlusi valitud marsruudi osas maandasid ja oma positiivsete elamustega julgust juurde andsid!

Aitäh kõigile, kes meie reisile kaasa elasid. Special thanks Randalile ja Raulile, kes meie ( eriti minu) kõhklusi ja kahtlusi valitud marsruusi osas maandasid ja oma positiivsete elamustega julgust juurde andsid!

View Smolensk – Tallinn by teetp on Breadcrumbs Powered by Breadcrumbs: manage, edit and share GPS tracks for free.

WYSIWYG Editor