Teet Parring

21.09. Päev Wachaus

In 2016 Austria by Teet Parring / 21. Sep 2016 / No comments

Tänase päeva programmis oli meil kolm olulist asja. Wachau piirkonna avastamine, tsikli remondist ära toomine ja külaskäik Patriku tädi Gerti juurde.

Alustan algusest. Algus oli aga selline, et istusime neljakesi autosse ja sõitsime Doonau jõe äärde. Eesmärgiks piirkond nimega Wachau. See on Doonau jõe orus paiknev maaliline piirkond, mis on kuulus nii kultuuri kui ka veini poolest. Kuulsus on nii suur, et see piirkond on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Esimese peatuse tegime linnakeses nimega Spitz.

Kreeka pähklid. Walnuts
Kreeka pähklid. Walnuts

Esimese meeldejääva sündmuse tekitasid meile kreeka pähklid. Meile oli üldse üllatuseks, et Austrias kreeka pähklid vabalt kasvavad. Nüüd aga nägime neid esmakordselt ka päriselt. Tegime pilti ja toppisime neid ka taskusse. Suundusime linnakesest välja mäeküljel asuvatele viinamarjaväljadele.

Küpsed viinamarjad. Ripe grapes
Küpsed viinamarjad. Ripe grapes

Wachau on Austrias tuntud veinipiirkond ja nüüd oli meil võimalus päris lähedalt näha, kuidas viinamarjad kasvavad. Küla vahel nägime ka traktorit pressitud viinamarjadega, aga siin oli küll kõik rahulik, erilist tegevust kohalikud viinamarjakasvatajad üles ei näidanud. Küll aga avanesid turistidele siit meeliülendavad vaated.

Viinamäed Spitzis. Vineyards at Spiz
Viinamäed Spitzis. Vineyards at Spitz

Spitzi linnake näeb mäe otsast alla vaadates välja väga maaliline. Siiski toimus siin 2008 aastal kuritegu, mis ka kohalikku meediasse jõudis. Nimel üritas kohalik kõrtsipidaja linnapead ära mürgitada. See toimus nagu Agatha Christie raamatus – mõrtsukas valmistas strühniininga mürgitatud shokolaadikommi ja pani selle koos tunnustava kaardikesega linnapea auto klaasipuhastaja alla. Järgmisel päeval tööle sõites otsustaski linnapea kommi maitsta. Õnneks jõudis ta abi kutsuda, mis tema elu päästis. Lõppes aga see lugu kõigile kehvasti. Linnapeale raske tervisekahjustusega ja mürgitajale 20-aastase vanglakaristusega.

Spitz
Spitz

Mäekülge mööda edasi ronides jõudsime vana linnaväravani. Selle nimeks on Punane värav. Selle nime on värav saanud siin peetud lahingu järgi. Põnev on aga asjaolu, et lahingut peeti Rootslastega. Juba mootorrattaga siia tulek oli suur tegemine, rääkimata aga sõjaväega sellise pika maa läbimisest.

Punane Värav - linnavärav, mis sai oma nime verisest võitlusest Rootslastega. Red Gate - old city gate, that got its name from a bloody battle with Swedes
Punane Värav – linnavärav, mis sai oma nime verisest võitlusest Rootslastega. Red Gate – old city gate, that got its name from a bloody battle with Swedes

Hilisemal uurimisel selgub, et tõepooles vallutasid Rootslased Euroopat 30-aastase sõja jooksul. Siin kandis olid nad 1645/46 aastal. Meie aga puhkame veidi jalgu ja jalutame mäe otsast alla linna tagasi.

Maaliline tänav. A picturesque street
Maaliline tänav. A picturesque street

Pärast väikest kehakinnitust pirukatega istume autosse ja sõidame mööda Doonau kallast edasi.

Doonau jõgi. Donau river
Doonau jõgi. Donau river

Järgmise peatuse teeme linnakeses nimega Dürnstein. Tegemist on kohaga, kus tavapäraselt võib kohata rohkelt turiste. Kuna aga Septembrikuus on turismi tipphooaeg läbi, siis oli meil võimalus rahulikult, ilma tõuklemata linnakese võlusid nautida.

Kas see koht on ajalooliste isikutega seotud. Linna lähedal mäe otsas olevas kindluses hoiti 1192 aastal vangis kuulsat Inglise kuningat Richard Lõvisüda. Kuningas oli teel tagasi koju ristisõjast. Mitmete õnnetute kokkusattumuste tõttu sattus ta vangi oma vaenlase Austria vürsti Leopold V kätte. Kuningas pidi oma vabaduse eest tasuma 100 000 naela hõbedat. Vaatasin huvi pärast, millisest summas jutt käib. Tänapäeva vääringus liikus umbes 25 miljonit Eurot.

Dürnstein
Dürnstein

Dürnsteinis külastsime Augustiinlaste kloostri kirikut. See oli väga muljetavaldava arhitektuuriga ja veetsime seal meeldivalt aega nautides iidest õhkkonda.

Augustiinlaste kloostri kirik. A church of Augustinian monastry
Augustiinlaste kloostri kirik. A church of Augustinian monastry

Neli inglit. Four angels.
Neli inglit. Four angels.

Edasi liikusime tasakesi St. Pölteni poole, kus ootas meid tsikkel.

Sild üle Doonau. A bridge across Donau
Sild üle Doonau. A bridge across Donau

Tegime lühikese vahepeatuse Göttweigi kloostri juures ja sõime kosutava lõunasöögi ühes vanas kõrtsis.

Göttweigi klooster. Göttweig monastry
Göttweigi klooster. Göttweig monastry

Tsikkel oli juba ootel. Kui aga üritasin seda käivitada, siis see ei õnnestunud. Veeretasime ratta jälle töökotta sisse, kus vahetati ära üks küünal. Seejärel mootor käivitus. Tundub, et midagi on ikka süütesüsteemis viga, kuna sissepritse hoiatustuli aeg-ajalt vilgub. Töökojas oli rihmaga kokku tõmmatud ka koht, kus raam katki on. Edasi läks kõik nagu lepase reega.

Sõitsin tsikliga Neumarkti ja parkisin meie külalistemaja juurde. Vahetasime riided ja lõime ennast üles ning suundusime Patriku tädi Gerti juurde pidusöögile.

Tädi Gerti juures. At aunt Gerti's
Tädi Gerti juures. At aunt Gerti’s

Tädi Gerti on Patriku ema õde, kes koos oma mehe Herbertiga pensionipõlve naudib. See viimane sõna on tõepoolest asjakohane. Gerti ja Herbert on ülimalt rõõmsameelsed inimesed, kes oskavad lugu pidada nii heast veinist, maitsvast toidust, heast naljast ja mõnusast seltskonnast. Sinna oli kokku tulnud terve suguvõsa.

Austria pidulaud. An Austrian dinner table
Austria pidulaud. An Austrian dinner table

Meil oli järjekordselt huvitav võimalus kogeda Austerlaste külalislahkust. Ja näha kuidas inimesed siin elavad, millised teemad neid huvitavad, mis neile muret ja rõõmu valmistab.

Meil on väga lõbus. We are having a lot of fun.
Meil on väga lõbus. We are having a lot of fun.

Õhtu lõppes üsna lõbusas meeleolus. See oli vääriliseks punktiks meie Austrias viibimisele. Homme ongi aeg kodu poole teele asuda.

22. 09. Üle Tatrate

In 2016 Austria by Teet Parring / 22. Sep 2016 / No comments

Ongi aeg asuda teele kodu poole. Seekord siis olen mina üksik tsiklimees. Et koormust raamile miinimumini viia, siis pakkisime kõik asjad, mis võimalik, autosse. Ainult tühjad kohvrid jätsime ratta külge. Autosse mahtus ka Inge. Jumal tänatud, et meil nii head reisikaaslased ja neil väike, aga mahukas auto.

Meile tulid head teed soovima ka Patriku vanemad. Siin tahaks veelkord neid tänada lahke vastuvõtu ja toetuse eest :). Tsiklike hääled sisse ja kodupoole…

Blue sky
Blue sky

Ilm läks järjest ilusamaks. Meie teekond koju kulges läbi Slovakkia. Plaan oli vaadata mõnda põnevamat ja ilusamat kohta selle riigi mägisemates piirkondades. Enne Austria – Slovakkia piiri kontrolliti Austria teemaksu tasumist kinnitavaid kleepse. Kuigi olen alati korralikult neid ostnud, oli selline kontrolli kogemus esmakordne. Kõik aga läks ilma probleemideta ja teekond jätkus juba Slovakkias.

Üksik mootorrattur. A lone biker
Üksik mootorrattur. A lone biker

Suurema osa päevateekonnast läbisime mööda kiirteid. Kilomeetrid kulusid kiirelt ja peatusi tuli teha ainult kehakinnitamiseks ja paagi täitmiseks. Üksi tsikliga sõitmine oli omamoodi mõnus. Siiski on maanteel täis lastis tsikliga isegi mõnusam sõita, see on stabiilsem tuule ja muude väliste mõjude suhtes.

Varsti hakkasidki paistma mäed. Sõitsime mööda kunagistelt suusareisidelt tuttavatest kohtadest: suusakeskusest Jasnas (mis oli kunagi meie suusa/bussireiside põhiliseks sihtkohaks) ja Liptovski Jan’ist (kus ühel reisil elasime).

Varsti pöördusime kiirteelt kõrvale ja suundusime mägede poole. Meie esimeseks sihtpunktiks oli Vlkolinec’i nimeline külake.

Vlkolinec
Vlkolinec

See maaliline külake on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja, kuna ta on üks paremini säilinud näidetest Slovakkia rahvuslikust külaarhitektuurist. Majad olid tõepoolest huvitavad. Võrreldes Eesti taludega tundusid need palju väiksemad. Uksest sisse astudes sattusid esikusse, kus oli ka pliit. Esikust ühele poole jäi eluruum ja teisele poole tööruum, mida kasutati ka panipaigana. Edasi tulid juba loomad. Kuna majad olid kitsad, siis olid ka ruumid üsna väikesed.

Vlkolínec küla mis on säilinud muutumatuna. Vlkolínec - village that has remained unchanged
Vlkolínec – küla, mis on säilinud muutumatuna. Vlkolínec – village that has remained unchanged

Külakeses oli söögikoht, kus pakuti ka erinevaid joovastavaid jooke. Seal istuv seltskond oli juba päris lõbusas tujus, nende jutt ja naer kostis päris kaugele. Kuna meil olid pooled reisilised roolis ja ka aega vähevõitu, siis meie piirdusime ainult jalutuskäiguga külatänavatel.

Noorpaar külatänaval. Bride and groom on village street
Noorpaar külatänaval. Bride and groom on village street

 

Veel üks noor paar. One more young couple
Veel üks noor paar. One more young couple

Edasi kulges teekond ikka ülespoole ja ülespoole. Järgmiseks sihtpunktiks – Štrbské Pleso, mis on talvel suusakeskus ja suvel matkajate ja puhkajate lemmikpaigaks. Kõrgemale ronimisega käis kaasas ka üks negatiivne asjaolu. Nimelt langes temperatuur järjest madalamale. Kõige madalamaks termomeetri näiduks oli 7 kraadi. Autos istujatele ei olnud see probleemiks. Tegelikult ei olnud see probleemiks ka tskliga sõitmisel. Käepideme soojendused aitavad külma päris hästi taluda. Muu riietus oli ka piisavalt soe.

Štrbské Pleso
Štrbské Pleso

Štrbské Pleso’s avanesid imelised vaatad järvele ja mägedele. Just õigel ajal hajusid ka pilved ja ennast näitas õhtune päike. Muljetavaldav.

Meie järjekordseks ööbimispaigaks oli üks väike külalistemaja Tatrates asulas nimega Horný Smokovec. See oli uskumatu hinna ja kvaliteedi suhtega. Meie aknast avanes imeline vaade alla orgu. Õhtust sõime lähedal asuvas restoranis. Esmapilgul tundus see veidi imelik – interjöör oli väga lihtne ja puudusid ka külastajad. Peagi selgus, et tegemist on väga mõnusa kohaga. Meid teenindas viisakas ja hea inglise keele oskusega noormees. Kõik road, mis pikas menüüs kirjas olid, olid ka tegelikult olemas. Ja mis veel kõige olulisem – need olid ka väga maitsvad.

14.07. Esimene sõidupäev Tallinn-Tihvin

In 2015 Altai by Teet Parring / 14. Jul 2015 / 3 comments

See on meil järjekorras juba kuues motomatk. Eelmisel suvel jäi pikem reis tegemata. Käisime küll korraks Rootsis, kus Teet läbis off-roadi koolituse, aga sellise 2-3 nädalase sõidu jätsime vahele, kulutasime oma energiat hoopis maakodudes, mida meil päris mitu tükki kokku on. Seetõttu oli mul eile tükk tegemist, et ainult väga-väga oluline kraam kaasa saaks. Tavapäraselt viskan kotti nö varustust iga ilma jaoks, aga motika väikesesse kohvrisse pakkides peab kainet mõistust säilitama :). Nii et eelmine pool ööd kuluski suurte valikute tegemiseks. Aga siin me nüüd lõpuks oleme, õnnelikult oma esimese päeva sihtpunktis-Tihvinis.

01-1
Vaade Narva jõele Eestimaa ja Venemaa vahel. Narva river between Estonia and Russia

 

Enne piiriületust sõitsime Narvas ka oma armsate sugulaste juurest läbi, aitäh Georgile, kes meile Venemaa mobiilikaardi muretses!

Eelmisel reisil, läbi Venemaa Gruusiasse, harjusime siinse liikluskultuuriga üpriski ära, seega midagi üllatavat enam polnud. Ise peab lihtsalt tähelepanelik olema, et kellelegi ette ei jääks, kui sõbrad pisut ohtlikke möödasõite harrastavad.

Teekond Tihvini viis meid läbi Peterburgi. Üldiselt väldime sissesõite suurematesse linnadesse ja heameelega liikleme ringteedel, kus liiklus ehk vähem hektilisem. Nii ka täna, nägime vaid eemalt Peterburi kõrgeid uuselamurajoone.
Tihvini valis Teet esimeseks ööbimiskohaks sobiva kilometraazi järgi, ~550 km, selline paras ots esimeseks päevaks.
Mõned faktid Tihvini kohta:
– Linn on saanud oma nime Tihhi jõe järgi
– Tihvinis on sündinud ja elanud kuulus vene helilooja Rimski Korsakov
– Elanikke ~60 tuhat
– Linnas asub Ikea mööblitehas

01-3
“Külatänav” Tihvinis. “Village” road in Tihvin

 

Ööbimiskoha Tihvini äärelinnas broneerisime booking.com`i kaudu. Selline huvitav piirkond, kunagi on hakatud arendama eramute rajooni, aga tundub, et mingil põhjusel on see unarusse jäänud ja igaüks, kes vähegi oskab või tahab, nokitseb siis ise oma majakese kallal. Mõnel on päris uhke loss valmis, mõnel väiksem tareke, aga kogu siinne ümbrus ja teed on küll sellised, nagu mõnes toredas vene külakeses.

Etno jurta
Etno jurta

 

Väga armas ja hoolitsev perenaine paigutas meid alguses ühte jurta stiilis onnikesse. Meile väga meeldis, kõik vajalik oli olemas, dušš, wc, pisike kööginurgake, aga natukese aja pärast tuli ta uuesti ja paigutas meid ümber suuremasse majja kahetoalisse apprtmenti. Ütles, et kui õhtul keegi õues grillib või pidu peab, ei pidavat jurtas magada saama, liiga lärmakas :).

Klassikaline Vene puuarhidektuur. Classical Russian achitecture
Klassikaline Vene puuarhidektuur. Classical Russian achitecture

 

Homme suundume linna nimega Bui. Eks siis õhtul jälle loeme ja jagame ka teiega, mille põnevaga see linn üllatab.

15.07. Tihvinist Buisse

In 2015 Altai by Teet Parring / 15. Jul 2015 / No comments

Tänane sõidupäev on seljataga ja jälle aeg kohe muljed kokku võtta, enne kui need ununevad.

Päev algas rahuliku hommikusöögiga, vestlusega kaaskülastajatega meie külalistemajas, asjade pakkimise ja lehvitusega toredale perenaisele. Ka ilm oli sõiduks soodne – kuiv ja päris sageli paistis pilvede vahelt ka päikest.

Teeäärsed söögikohad vol 1. Roadside eateries vol 1
Teeäärsed söögikohad vol 1. Roadside eateries vol 1

Sõit kulges mööda suurt magistraali, mis oli väga heas korras. Läbisime (õigemini möödusime) erinevatest linnadest – Tsherepovets, Vologda. Kuna maantee läks neist kohtades ringiga ümber, siis erilisi muljeid nendest kohtadest ei jäänud. Ka liiklus oli alguses üsna hõre ja sõit läks mõnusalt.

Teeäärsed söögikohad vol 2. Roadside eateries vol 2
Teeäärsed söögikohad vol 2. Roadside eateries vol 2

Venemaal on autojuhid toredad, ainult neil on suur soov sinust mööda sõita. (Sama soodumust panin tähele ka Rumeenias). Kui seda lahkesti lubada, siis on kõik korras. Ainult üks probleem on Venes sellega küll. Kuna pidevast joonest üle sõit on väga rangelt karistatav (load ära), siis kipuvad möödasõidutuhinas roolikeerajad sulle väga külje alla ronima ja peab hoolega silmas pidama, et mõni „sõber” sinu kõrvale ei ole imbunud.

Lagunev kirik aukliku tee ääres. Church ruins on the roadside
Lagunev kirik aukliku tee ääres. Church ruins on the roadside

Asi läks põnevaks siis kui suurelt magistraalilt ida poole keerasime ja suundusime linna poole nimega Bui. Esiteks muutus kohe tee kvaliteet. Sileda magistraali asemel sõitsime teel kus oli palju auke. Õnneks olid need küll kõik ära parandatud. Aga selle tulemusel oli teel palju muhke:). Seega oli sõit raputav. Vahepeal kadus ka kohati asfalt üldse ära ja siis ilmus jälle oma auklikul (muhklikul) moel tagasi. See kõik oli väga heaks sissejuhatuseks meie praegusele asukohale – linnakesele nimega Bui.

Wikipedia andmetel rajati see linn 1536 kindluseks, kaitseks Tatarlaste ja teitste vastu. Siis aga vallutai Kaasan ja linn kaotas oma mõtte. Seetõttu sai see koht päris linnaks alles hulk aega hiljem. Kellel huvi see võib siit edasi lugeda. Nüüd aga mõned isiklikud tähelepanekud (nende kronoloogilises järjestuses).

Auklikud teed jätkusid ka peale kergelt roostetanud linna algust tähistavast sildist möödumist. Veidi edasi tekkis liikluses veidi naljakas olukord. Minu ees sõitis buss, mis peatus bussipeatuses. Vastu tuli aga parajalt jokkis mees ralgrattaga, kes uljalt pedaale väntas, aga kahjuks hullult vingerdas. See kõik sulges hetkeks liikluse, Kõik säilitasid aga rahu ja midagi ohtlikku ei toimunud.

Meie tänane kodu. Our home today
Meie tänane kodu. Our home today

Meie hotell – nimega Regioon 44 (selline number tähistab autonumbritel Kostroma oblastit) asub korrusmaja esimesel korruse. Komandirovka.ru andmetel on see parim hotell linnas. See vastab tõele, väga tore personal, puhtad toad ja tasuta kohv ja tee. Olemas on ka internetiühendus (mis hetkel küll mingil põhjusel katkes).

Kuus venda. Six brothers
Kuus venda. Six brothers

Järgmine mulje oli bensiinijaamast, kus meie saabumisel oli vaheaeg (küll ainult 15 minutit, millest pidime ootama vaid 5). Edasi külastasime pitsa restorani. See oli väga tore, Välisuksel oli silt, kus paluti hoolikalt jalgu pühkida (linnatänavad ei ole ju väga hästi asfaltiga kaetud), kuid sellest ei olnud väga abi, sest põrandal olid mõnedki mustad jäljed. Ukse seesmisel küljel oli silt, mis muuhulgas keelas ka ropendamise ja selles peeti väga hästi kinni.

4 käsku. 4 commandments
4 käsku. 4 commandments

 

Siiralt teie ... Sincerely yours ...
Siiralt teie … Sincerely yours …

Kõige suurema mulje jättis aga raudteejaam. Siin oli midagi fantastilist – raudtejaam ja kirik kokku ehitatud. See oli sürrealistlikult lahe. Kauba peale asus selles multifunktsionaalses hoones ka veel politseijaoskond. Ülikõva! Lisaks oli veel paar huvitavat nüanssi – Vene posti majake, mille ees ilutses hõbedaseks võõbatud Lenini kuju ja kodune vagun, millel EVR logo (ja aimatav Hansa faktooringu logo ka). Ühesõnaga muljetavaldav õhtu.

Amazing
Amazing

02-8
Rongid päikeseloojangul. Trains in the sunset

 

Lenin on meiega. Lenin is with us
Lenin on meiega. Lenin is with us

16.07. Buist Kirovisse

In 2015 Altai by Teet Parring / 16. Jul 2015 / 1 Comment

Oleme Kirovis. Istume hotellis Imperial ja joome shampanjat. Kolmas sõidupäev on edukalt selja taga. Päev oli raske ja seega väärib ka tähistamist.

(Grand) hotel Imperial
(Grand) hotel Imperial

Oleme üsna väsinud, seega on ka jutt suhteliselt lühike. Eile õhtul tegelesime teekonna valikuga. Esmane variant osutus liiga ekstreemseks, sest seal lihtsalt õiget teed ei olegi. Mis seal on sellest võib saada pildi järgnevast videost. Nautisime meiegi seda videot ja otsustasime teise tee kasuks.

Ka see teine tee oli halvimatest parim. Kokkuvõte on see, et kui soovite juustu, siis on võib-olla Kostroma oblast õige koht, aga kui soovite korralikku autoteed, siis ei ole mõtet siia tulla. Meie teekond jätkus jällegi mööda täidetud aukudega s.t. muhklikku teed.

No comments
No comments

Yandex maps soovitas teekonnas otseteed, mis hoidis kokku ca 100 km. Selle lõike juures sain ära kasutada paljud eelmisel aastal õpitud sõiduvõtted. Pildid räägivad siin rohkem kui sõnad.

03-03
Üllatus. Surprise

Kui lõppes Kostroma oblast, siis läksid ka teed paremaks. Vahepeal sõitsime ka koos jalgratturitega, kes osalesid üritusel Red Bull Trans Siberian Extreme. See on väike rattasõit Moskvast Vladivostoki. Nende kodulehe andmetel on see maailma pikim rattavõstlus.

Seli i poeli
Seli i poeli

Õhtuks jõudsimegi Kirovisse. Sõime lähedalasuvas sööklas Seli-Pojeli ja lugesime tänase päeva edukalt lõppenuks.

17.07. Neljas sõidupäev – Kirovist Permi

In 2015 Altai by Teet Parring / 17. Jul 2015 / 4 comments

Tänaseks sõidupäevaks oli meil jäetud suhteliselt lühike ots 510 km, nii et oleks saanud vabalt hommikul pisut kauem magada. Aga on kaks põhjust, miks me siiski varakult startisime- esiteks selgus, et Permis keerataks kogu linnas remonditööde tõttu veevärk reede õhtul kinni. Ja teiseks avastasime, et Perm on meist juba kaks tundi ajaliselt ees. Nii et tuli ikkagi kella 9 paiku teele asuda.

Võrreldes Kostroma oblastiga olid Kirovi ja Permi oblasti teed väga heas korras. Loodus meenutas siinkandis kohati Eestimaad, hea kodune tunne oli sõita :). Ilm on meie reisi siiani soosinud, kõik neli päeva on valdavalt päikesepaistelised olnud, eile ja täna saime ka väiksema vihmasabina kaela, aga see ei takista sõitu. Temperatuur on kõik neli päeva püsinud kõikunud 16-20 kraadi vahel. Minu (Inge) jaoks on seda natuke vähe, aga pole hullu, panen lihtsalt rohkem pusasid jope alla. Hullem ootab meid alles ees, Barnaulis pidi temperatuur 28-30 kraadi piires olema, vot siis on juba raskem :). Ja sinnapoole me ju tasapisi suundume.

Täna me praktiliselt ei pildistanud, midagi väga huvitavat tee peal ka otseselt ette ei jäänud. Permis ööbime ühes eramus, kus on külalistele mõned toad tehtud. Peremees ise harrastab väga huvitavaid alasid: on tantsutreener, massöör, psühholoog ja tegeleb vist veel mingite asjadega..meditatsioon, jooga jne. Väga sõbralik, avatud inimene. Selle koha leidsime samuti booking.com kaudu. Asub linna servas, hästi kergesti leitav koht, teisi külastajaid hetkel pole, nii et hea rahulik on siin praegu.

Hotel Yasen
Hotel Yasen

Perm kandis 1940-aastatel nime Molotov, 1957 aastal nimetati tagasi Permiks. Internet kirjutas, et Perm tuleneb vepsa-keelsest sõnast perämaa- nö tagamaa. Kui eilne ööbimispaik Kirov oli selline Tallinna suurune oma elanike arvuga, siis Perm on juba nö miljonilinn. Täna linnale lähenedes, hakkas ~50 km enne linna piirini jõudmist vastu tulema lõputu autodevoog. Tõesti, sellist autode rodu pole väga ammu kuskil näinud. Meie Järvevana tee õhtused ummikud on ikka täiesti naljategu sellega, mida siin nägime. Inimesed sõidavad linnast välja nädalavahetust veetma ja teiseks põhjuseks, miks nii palju rahvast linnast välja vooris, oli veekatkestus, nagu selgitas meie peremees.

Homme peame taas varakult startime, sest järgmine ööbimine on Tjumenis, kuhu on 700 km.

Oeh, mis puhkus see küll on :). Tänane teekond nägi välja selline

Lisaks veel ka kogu senini läbitud tee. Oleme juba päris kaugel:)

18.07. Euroopast Aasiasse

In 2015 Altai by Teet Parring / 18. Jul 2015 / No comments

Tänasel päeval toimus meie reisis suur muutus. Jõudsime Euroopast Aasiasse. Hetkel oleme juba pikutamas Tjumeni äärelinna hotellis Berjozka, kõhud on täis ja varsti ongi aeg magama minna.

Meie kodu - hotell Berjozka. Our home - hotel Berjozka
Meie kodu – hotell Berjozka. Our home – hotel Berjozka

Enne siiski veel mõned meenutused tänasest päevast. Täna olid selle reisi esimesed kokkupuuted politseiga. Meid peatati kahel korral, esimene politseinik vist tõesti oli huvitatud dokumentide kontrollimisest, teine aga tahtis vist lihtsalt veidi juttu ajada ja uurida, kes me olema ja kust me tuleme. Igatahes olid mõlemad korravalvurid sõbralikud ja korrektsed. Kontrollisid dokumente, kinnitasid, et kõik on korras ja soovisid head reisi.

Muus osas möödus tänane päev ilma oluliste vahejuhtumiteta. Teed olid Venemaa kohta väga head, liiklus mõistlik. Ainult ilm oli külmavõitu, temperatuur kõikus 14 kuni 17 kraadini. Kõik inimesed, kellega me teel suhtlesime ütlesid, et õiget suve siinkandis sellel aastal veel olnud ei olegi.

Euroopa-Aasia piiri ületamine läks märkamatult. Kuskil pidavat olema ka sellekohane märk, aga meil jäi see igatahes nägemata. Läbisime ka Urali mäed. Need näevad, vähemalt selles piirkonnas, välja pigem nagu künkad. Veidi siiski kõrgemad kui Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kuid mitte midagi erilist.

Lõpetuseks veel mõned mõttemõlgutused hindadest. Meiesugustele overlanderitele on need väga meeldivad. Hotelli eest maksime eile 1000 rubla ja täna 1200 rubla, mis on vastavalt 16 ja 20 Euri. See hind ei sisalda küll hommikusööki, aga muus osas täiesti mugavat öömaja. Bensiin maksab ca 36 rubla liiter s.o. alla 60 eurosendi.

Tjumeni linna me siia tulles suurt ei näinud, seega juhul kui homme peaksime midagi huvitavat nägema, raporteerime sellest homses postituses.

Homne teekond viib meid Omskisse.

Tänane teekond…

… ja kogu juba läbitud tee

19.07. Teekond Omskisse

In 2015 Altai by Teet Parring / 19. Jul 2015 / 1 Comment

Pisut infot veel linnast, kust me täna hommikul startisime. Tjumen on kiiresti arenev naftatööstusel põhinev linn. Elanikke hetkel ~700 tuh, kuid vaadates linnaserva kõrguvaid uuselamurajoone, võib arvata, et peagi ka see linn miljonilinnaks saab. Elujärg tundub olevat hea, sest niipalju, kui me linna ümber sõitsime, oli seal lisaks kõrghoonetele näha ka näha suuri eramurajoone. Huvitav oli Tjumeni kandis see, et asulate tähised olid nii kirillitsas kui ladina tähtedega kirjutatud. Väga euroopalik!

Tänasest ilmast: Hommik tervitas meid Tjumenis sombuse taeva, vihma ja 14-ne soojakraadiga. Päris paljutõotav algus ühele päevale :). Vaatasime Omski ilmateadet ja seal lubati päikest ning 20 soojakraadi. Ja täpselt nii oligi! Nii et liigume ikka õiges suunas (vahepeal mul tekkis juba väike kahtlus, kas me üldse soojale maale kunagi jõuame).

Tänastest teeoludest: Tjumenist 200 km Omski poole ja Omskist 200 km Tjumeni poole on teed väga head. Asustus on hõre ning seetõttu ka liiklus suht vaikne. Vahepealne 250 km on aga pehmelt öeldes hetkel selline kannatuste rada, pidevad teeehitused ja teiselt poolt halvad teeolud ning sellest tekkivad ummikud…, aga paari aasta pärast võib sellel maanteel juba väga head sõitu teha. Õnneks saime rattaga paljudest ummikutest lihtsamalt mööda, kaasliiklejad on ratturite suhtes sarnaselt eurooplastele ka siin väga mõistlikud. Aitäh neile selle eest!

Loodusest: Omski poole liikudes muutus loodus täiesti teistsuguseks. Panime tähele, et siin ei kasva ei mänd ega kuusk, hoopis kasemetsad on vallutanud siinse piirkonna.
Eelnevalt läbitud marsruudil jäid silma teeäärsed mürgise karuputke alleed ja suured männi/kuusemetsad. Siin aga on põllumajandus väga hästi arenenud, mõlemal pool teed laiusid suured vilja-, maisi-, rapsipõllud. Oli näha suuri loomafarme ja kasvuhooneid.

Silma jäi see, et kõik teeehitus- ning põllutöömasinad olid uued ja moodsad, Venemaa teises osas seda luksust näha polnud. Siin piirkonnas on juba palju näha parempoolse rooliga autosid. Ma ei saa väga hästi aru, kuidas nende autodega on võimalik ilma kõrvasõitjata möödasõite teha, eriti tihedas liikluses.

Sünge Siberi tarvas. Dark Siberian sky
Sünge Siberi tarvas. Dark Siberian sky

Üks huvitav seik oli täna. Seisime teeehitustöö foori taga, kui meie kõrvale tulid kaks ratturit. Küsisid, kas me sõidame koos lainega, me ei saanud kohe aru, mis nad mõtlesid sellega…Selgus, et toimub hukkunud mootorratturite mälestuseks korraldatud retk (мотопробег Волна Памяти), mis just täna läbis täpselt sama teekonna, mis meiegi ja ka homme sõidame sama marsruuti Novosibirskisse. Mälestustuur alustas Kaliningradist, läbib erinevaid linnu ning jõuab Vladivostokki välja. Nii et endale teadmata olime sattunud mälestustuuri osalisteks. Ilus traditsioon. Saime aru, et täna jõuab Omskisse suur-suur hulk rattureid. Me väiksemaid punte nägime, aga täpselt ei tea, palju neid kokku oli. Võib-olla siis homsel teekonnal veel kohtume nendega. Ehk võtavad ka mõned eestlased sellest sõidust osa, tore oleks neid kohata.

Omsk asub Obi jõe kaldal, elanikke ~ 1,2 milj. Nagu ikka, linnast päris läbi me ei sõitnud, aga niipalju, kui äärelinna läbides näha jõudsime, on see suur ja ilus linn, Siberis üks suurimaid linnu. Meie tänane ööbimiskoht asub väga vanas linnarajoonis. Ümberringi on sellised tare-tarekesed, mis kohe-kohe võivad ümber kukkuda. Hotelli perenaine rääkiski, et see on nö linna süda, vanalinn, mille ümber siis linn kerkima hakkas. Vot siis, kui eksklusiivses kohas me täna ööbime 🙂

Luiged. Swans
Luiged. Swans

Aeg on meil siin juba 3 tundi Eestist ees.
Homme suundume Novosibirskisse.

Tänane teekond näeb kaardil välja sellin

Kogu läbitud tee on aga siin

20.07. Läbi Siberi Novosibirskisse

In 2015 Altai by Teet Parring / 21. Jul 2015 / No comments

Meie seitsmes sõidupäev, Omskist Novosibirskisse kulges rõõmsates toonides: päike, soe, suurepärased teeolud ning toredad inimesed.

Hotell Vizit Omskis
Hotell Vizit Omskis

Kohtusimegi bensukates mõnede mälestustuuri osalistega. Lahedad kujud, palju käinud-palju näinud tegelased. Lõunapausi ajal jutustasime ühe Sloveeni noormehega. Tema reisib täiesti üksinda, sest üksi sõber pole nõus selliseid ekstreemsusi kaasa tegema.Ta tuli just Mongoolia ja Magadani poolt, ratas sai seal parajat vatti ja püsis veel vaevalt koos,  aga ehk jõuab ikka õnnelikult koju tagasi :).

Vana maja meie hotelli kõrval Omskis. Old house next to our hotel in Omsk
Vana maja meie hotelli kõrval Omskis. Old house next to our hotel in Omsk

Inimesed on siinkandis väga soojad ja sõbralikud, nii mõnedki autojuhid tulid bensukates juttu ajama. Üks vanem paar sõitis samuti Altaisse puhkama, andsid meile natuke vihjeid, kuhu minna, mida teha. Tjumenist teisele poole olid inimesed rohkem reserveeritumad, vaadati ja uudistati küll, aga rääkima ei tuldud.

Novosibirskisse sissesõit oli paras tegemine. Majutus oli nagu ikka üsna linna servas, aga sellegipoolest pidime suurtest ummikutest läbi saama. Ühes kohas jooksid mitu tasandit ja teed kokku: autod, marsad, bussid, trollid ja siis meie oma rattaga- paras kompott oli küll :). Kuna ratas on küljekohvritega suht lai, siis autode vahelt me läbi pugema ei hakanud. Autojuhid olid mõistlikud ja said aru, et ühed võõramaalased on pisut hädas. Mõned isegi peatusid ja küsisid, kas kõik hästi jne, ühesõnaga pakuti abi ja lehvitati ja lasti sõbralikult signaali, väga armas neist :).

Siberi loodus. Siberian landscape
Siberi loodus. Siberian landscape

Novosibirsk on ikka suuuur linn: ~1,5 milj elanikku. Linna staatuse sai 1903 aastal, nii et täitsa noor tegelane alles. Varem kandis nime Novo-Nikolajevsk, 1926 aastal nimetati ümber Novosibirskiks. Infotehnoloogia areneb siin kiiresti,  Novosibirskis pandi 1990 aastal püsti Venemaa esimene arvutivõrk.

Meie kaheksas ja seega ka praeguseks viimane sõidupäev viib meid Altaisse, Artybashi linna, kus teeme ka ühe rattavaba päeva ja naudime puhkust.

Esmaspäevane teekond:

 

Teedu ja Inge reisid background image