23.07. Vardzia
Tänase päeva veetsime kohas nimega Vardzia. See koht on tuntud oma koobaskloostri poolest. Aga nüüd kõigest jägi-mööda.
Päeva alustasime pererahva poolt pakutava maitsva hommikusöögiga. Puhusime juttu ka peremehe – Volodjaga. See on 70ndates aastates härrasmees, kellel on lisaks majutusele veel kalakasvatus (õhtusöögiks pakutud forellid olid sealt pärit) ja mägedes hulgaliselt kariloomi. Kui hakkasime koobaste poole samme seadma (sinna on meie juurest umbes 2 km) siis pakkus peremees meile lahkesti, et ta viib meid autoga ära ja nii saimegi lihtsamalt kohale.
Koobasklooster on üks väga põnev koht. Mäe sees on ka päris kopsakas kirik. Lisaks sellele on veel hulganisti koopaid, kus on kunagi sees elatud. Mõned mungad elavad koobastes ka tänasel päeval. Neil on elu vanadest aegades mugavam, sest koobaste ees on nii aknad ja uksed. Kahjuks seda, kuidas nad seal elavad, me ei näinud, sinna ei tohtinud minna. Küll aga sai vaadata teistesse koobastesse. Mõned nendest tundusid päris suured, suure eesruumiga, kus oli tulease ja magamisruum või panipaik. Peab hiljem järele uurima, kas seal elas omal ajal peale munkade veel ka tavalisi peresid. (Uurisin järele – seal elasid ainult mungad. Hiilgeaegadel oli seal 6 000 elamist.)
Peale koobastes ronimist tegime väikese kohvipausi. Parklas nägime ühte inglaste tsiklit, aga selle omanikega me kahjuks kokku ei saanud. Edasi seadsime sammud järgmise mäe sees oleva kiriku Vanish Kvabebi poole. See oli isegi lahedam elamus kui Vardzia, sest see oli rohkem metsik ning teisi turiste peale meie seal polnudki. Ronisime mööda koopaid ja kitsaid käike kuni mäe külje sees asuva väikese kabelini välja. Vahepeal oli päris jube, kuna käigud olid kitsad ja astmed järsud. Ülevalt aga avanesid hingematvalt ilusad vaated.
Külla tagasi jalutades lõunatasime kohalikus söögikohas. Tahtsime tellida lambalihašašlõkki, kuid seda kahjuks ei olnud (kummalisel kombel oli see esimene kord Gruusias, kui ma üldse menüüs lambaliha nägin). Piirdusime siis sealihašašlõki ja hatšapuriga. Sel ajal, kui me menüüd uurisime, tuli kõrvalt lauast meie juurde üks noor naine ja pakkus abi. Mõtlesime, et ta on teenindaja, aga selgus, et ta arvas, et meil on lihtsalt abi vaja, et menüüst ja toitudest aru saada. Ta oligi üks müstiline kuju, hiljem tuli ta meie juurde ja ütles, et meie lõunasöögi eest on makstud ja see on kingitus tema poolt. Kuna kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis jäi meil üle ainult tänada :). Täiesti uskumatu 🙂
Selles söögikohas oli aga veel väga huvitavat rahvast. Üks suur lauatäis kohalikke, kes sõid ja võtsid korralikult napsi. Meie kõrvale tulid veidi aja pärast kaks Saksa härrasmeest, kes oma Land Roveriga Gruusiat avastasid. Nemad olid kogenud reisumehed ja maailma risti-põiki läbi rännanud. Vahetasime nendega kontakte, nad pakkusid lahkesti, et kui Münchenisse satume, siis kindlasti nendega ühendust võtaksime :). Veidi aja pärast tuli naaberlauda hulk ristidega ja mustades hõlstides preestreid koos peredega, see oli väga lõbus seltskond. Nad jagasid ka meiega veini ja toitu, ning laulsid mitu ilusat Gruusia laulu. Selline on minu arvates üks õige misjonitöö, mis näitab, et ka kirikuinimesed oskavad elust rõõmu tunda:).
Kodu poole tagasi matkates pakkus järgmine lahke autojuht meile küüti.
Õhtusöögilauas tutvusime ühe Hollandi abielupaariga. Me just sakslastega olime lõunalauas rääkinud, et selle reisi ajal pole me ühtegi Hollandi numbrimärgiga autot näinud, eelmistel reisidel oleme neid igal pool kohanud ja on tunne jäänud, et hollandlased on heas mõttes hullud reisumehed, ükskõik, kuhu sõidad, ikka näed seal hollandlasi. Tuleb välja, et nad tõesti ongi seda, sest meie uued tuttavad on ka vist pool maailma juba läbi rännanud. Suviti võtavad 4-5 nädalat puhkust ja reisivad ringi, talviti teevad 2-nädalaseid tuure. Nemad tellisid endale siinseks teejuhiks ühe kohaliku noormehe, kes räägib natuke inglise keelt, meie saime temaga vene keeles muljeid vahetada.
Süüa pakutakse siin majutuskohas hullult palju. Keegi midagi tellima ei pea, söök tuuakse lihtsalt lauda, aga seda on niiii palju. Kõik on muidugi imemaitsev, aga nii suurt kogust toitu pole lihtsalt võimalik ära süüa :).
Homme suundume Batumisse. Sakslased ja hollandlased just sealtpoolt tulid ja ütlesid, et sadas kogu aeg, aga üldmuljed Batumist olid neil väga positiivsed. Hoiame pöialt, et meie sinnajõudes ikka päike paistaks ja me saaks pisut ka rannas peesitada.
