2015 Altai

Sellel suvel on reisisihiks Altai. Tagasi tulles on plaanis läbi põigata ka Kasahstanist. Ootame põnevusega 14. juulit.

See on meil järjekorras juba kuues motomatk. Eelmisel suvel jäi pikem reis tegemata. Käisime küll korraks Rootsis, kus Teet läbis off-roadi koolituse, aga sellise 2-3 nädalase sõidu jätsime vahele, kulutasime oma energiat hoopis maakodudes, mida meil päris mitu tükki kokku on. Seetõttu oli mul eile tükk tegemist, et ainult väga-väga oluline kraam kaasa saaks. Tavapäraselt viskan kotti nö varustust iga ilma jaoks, aga motika väikesesse kohvrisse pakkides peab kainet mõistust säilitama :). Nii et eelmine pool ööd kuluski suurte valikute tegemiseks. Aga siin me nüüd lõpuks oleme, õnnelikult oma esimese päeva sihtpunktis-Tihvinis.

Enne piiriületust sõitsime Narvas ka oma armsate sugulaste juurest läbi, aitäh Georgile, kes meile Venemaa mobiilikaardi muretses!

Eelmisel reisil, läbi Venemaa Gruusiasse, harjusime siinse liikluskultuuriga üpriski ära, seega midagi üllatavat enam polnud. Ise peab lihtsalt tähelepanelik olema, et kellelegi ette ei jääks, kui sõbrad pisut ohtlikke möödasõite harrastavad.

Teekond Tihvini viis meid läbi Peterburgi. Üldiselt väldime sissesõite suurematesse linnadesse ja heameelega liikleme ringteedel, kus liiklus ehk vähem hektilisem. Nii ka täna, nägime vaid eemalt Peterburi kõrgeid uuselamurajoone.
Tihvini valis Teet esimeseks ööbimiskohaks sobiva kilometraazi järgi, ~550 km, selline paras ots esimeseks päevaks.
Mõned faktid Tihvini kohta:
– Linn on saanud oma nime Tihhi jõe järgi
– Tihvinis on sündinud ja elanud kuulus vene helilooja Rimski Korsakov
– Elanikke ~60 tuhat
– Linnas asub Ikea mööblitehas

Ööbimiskoha Tihvini äärelinnas broneerisime booking.com`i kaudu. Selline huvitav piirkond, kunagi on hakatud arendama eramute rajooni, aga tundub, et mingil põhjusel on see unarusse jäänud ja igaüks, kes vähegi oskab või tahab, nokitseb siis ise oma majakese kallal. Mõnel on päris uhke loss valmis, mõnel väiksem tareke, aga kogu siinne ümbrus ja teed on küll sellised, nagu mõnes toredas vene külakeses.

Väga armas ja hoolitsev perenaine paigutas meid alguses ühte jurta stiilis onnikesse. Meile väga meeldis, kõik vajalik oli olemas, dušš, wc, pisike kööginurgake, aga natukese aja pärast tuli ta uuesti ja paigutas meid ümber suuremasse majja kahetoalisse apprtmenti. Ütles, et kui õhtul keegi õues grillib või pidu peab, ei pidavat jurtas magada saama, liiga lärmakas :).

Homme suundume linna nimega Bui. Eks siis õhtul jälle loeme ja jagame ka teiega, mille põnevaga see linn üllatab.

Tänane sõidupäev on seljataga ja jälle aeg kohe muljed kokku võtta, enne kui need ununevad.

Päev algas rahuliku hommikusöögiga, vestlusega kaaskülastajatega meie külalistemajas, asjade pakkimise ja lehvitusega toredale perenaisele. Ka ilm oli sõiduks soodne – kuiv ja päris sageli paistis pilvede vahelt ka päikest.

Sõit kulges mööda suurt magistraali, mis oli väga heas korras. Läbisime (õigemini möödusime) erinevatest linnadest – Tsherepovets, Vologda. Kuna maantee läks neist kohtades ringiga ümber, siis erilisi muljeid nendest kohtadest ei jäänud. Ka liiklus oli alguses üsna hõre ja sõit läks mõnusalt.

Venemaal on autojuhid toredad, ainult neil on suur soov sinust mööda sõita. (Sama soodumust panin tähele ka Rumeenias). Kui seda lahkesti lubada, siis on kõik korras. Ainult üks probleem on Venes sellega küll. Kuna pidevast joonest üle sõit on väga rangelt karistatav (load ära), siis kipuvad möödasõidutuhinas roolikeerajad sulle väga külje alla ronima ja peab hoolega silmas pidama, et mõni „sõber” sinu kõrvale ei ole imbunud.

Asi läks põnevaks siis kui suurelt magistraalilt ida poole keerasime ja suundusime linna poole nimega Bui. Esiteks muutus kohe tee kvaliteet. Sileda magistraali asemel sõitsime teel kus oli palju auke. Õnneks olid need küll kõik ära parandatud. Aga selle tulemusel oli teel palju muhke:). Seega oli sõit raputav. Vahepeal kadus ka kohati asfalt üldse ära ja siis ilmus jälle oma auklikul (muhklikul) moel tagasi. See kõik oli väga heaks sissejuhatuseks meie praegusele asukohale – linnakesele nimega Bui.

Wikipedia andmetel rajati see linn 1536 kindluseks, kaitseks Tatarlaste ja teitste vastu. Siis aga vallutai Kaasan ja linn kaotas oma mõtte. Seetõttu sai see koht päris linnaks alles hulk aega hiljem. Kellel huvi see võib siit edasi lugeda. Nüüd aga mõned isiklikud tähelepanekud (nende kronoloogilises järjestuses).

Auklikud teed jätkusid ka peale kergelt roostetanud linna algust tähistavast sildist möödumist. Veidi edasi tekkis liikluses veidi naljakas olukord. Minu ees sõitis buss, mis peatus bussipeatuses. Vastu tuli aga parajalt jokkis mees ralgrattaga, kes uljalt pedaale väntas, aga kahjuks hullult vingerdas. See kõik sulges hetkeks liikluse, Kõik säilitasid aga rahu ja midagi ohtlikku ei toimunud.

Meie hotell – nimega Regioon 44 (selline number tähistab autonumbritel Kostroma oblastit) asub korrusmaja esimesel korruse. Komandirovka.ru andmetel on see parim hotell linnas. See vastab tõele, väga tore personal, puhtad toad ja tasuta kohv ja tee. Olemas on ka internetiühendus (mis hetkel küll mingil põhjusel katkes).

Järgmine mulje oli bensiinijaamast, kus meie saabumisel oli vaheaeg (küll ainult 15 minutit, millest pidime ootama vaid 5). Edasi külastasime pitsa restorani. See oli väga tore, Välisuksel oli silt, kus paluti hoolikalt jalgu pühkida (linnatänavad ei ole ju väga hästi asfaltiga kaetud), kuid sellest ei olnud väga abi, sest põrandal olid mõnedki mustad jäljed. Ukse seesmisel küljel oli silt, mis muuhulgas keelas ka ropendamise ja selles peeti väga hästi kinni.

Kõige suurema mulje jättis aga raudteejaam. Siin oli midagi fantastilist – raudtejaam ja kirik kokku ehitatud. See oli sürrealistlikult lahe. Kauba peale asus selles multifunktsionaalses hoones ka veel politseijaoskond. Ülikõva! Lisaks oli veel paar huvitavat nüanssi – Vene posti majake, mille ees ilutses hõbedaseks võõbatud Lenini kuju ja kodune vagun, millel EVR logo (ja aimatav Hansa faktooringu logo ka). Ühesõnaga muljetavaldav õhtu.

Oleme Kirovis. Istume hotellis Imperial ja joome shampanjat. Kolmas sõidupäev on edukalt selja taga. Päev oli raske ja seega väärib ka tähistamist.

Oleme üsna väsinud, seega on ka jutt suhteliselt lühike. Eile õhtul tegelesime teekonna valikuga. Esmane variant osutus liiga ekstreemseks, sest seal lihtsalt õiget teed ei olegi. Mis seal on sellest võib saada pildi järgnevast videost. Nautisime meiegi seda videot ja otsustasime teise tee kasuks.

Ka see teine tee oli halvimatest parim. Kokkuvõte on see, et kui soovite juustu, siis on võib-olla Kostroma oblast õige koht, aga kui soovite korralikku autoteed, siis ei ole mõtet siia tulla. Meie teekond jätkus jällegi mööda täidetud aukudega s.t. muhklikku teed.

Yandex maps soovitas teekonnas otseteed, mis hoidis kokku ca 100 km. Selle lõike juures sain ära kasutada paljud eelmisel aastal õpitud sõiduvõtted. Pildid räägivad siin rohkem kui sõnad.

Kui lõppes Kostroma oblast, siis läksid ka teed paremaks. Vahepeal sõitsime ka koos jalgratturitega, kes osalesid üritusel Red Bull Trans Siberian Extreme. See on väike rattasõit Moskvast Vladivostoki. Nende kodulehe andmetel on see maailma pikim rattavõstlus.

Õhtuks jõudsimegi Kirovisse. Sõime lähedalasuvas sööklas Seli-Pojeli ja lugesime tänase päeva edukalt lõppenuks.

Tänaseks sõidupäevaks oli meil jäetud suhteliselt lühike ots 510 km, nii et oleks saanud vabalt hommikul pisut kauem magada. Aga on kaks põhjust, miks me siiski varakult startisime- esiteks selgus, et Permis keerataks kogu linnas remonditööde tõttu veevärk reede õhtul kinni. Ja teiseks avastasime, et Perm on meist juba kaks tundi ajaliselt ees. Nii et tuli ikkagi kella 9 paiku teele asuda.

Võrreldes Kostroma oblastiga olid Kirovi ja Permi oblasti teed väga heas korras. Loodus meenutas siinkandis kohati Eestimaad, hea kodune tunne oli sõita :). Ilm on meie reisi siiani soosinud, kõik neli päeva on valdavalt päikesepaistelised olnud, eile ja täna saime ka väiksema vihmasabina kaela, aga see ei takista sõitu. Temperatuur on kõik neli päeva püsinud kõikunud 16-20 kraadi vahel. Minu (Inge) jaoks on seda natuke vähe, aga pole hullu, panen lihtsalt rohkem pusasid jope alla. Hullem ootab meid alles ees, Barnaulis pidi temperatuur 28-30 kraadi piires olema, vot siis on juba raskem :). Ja sinnapoole me ju tasapisi suundume.

Täna me praktiliselt ei pildistanud, midagi väga huvitavat tee peal ka otseselt ette ei jäänud. Permis ööbime ühes eramus, kus on külalistele mõned toad tehtud. Peremees ise harrastab väga huvitavaid alasid: on tantsutreener, massöör, psühholoog ja tegeleb vist veel mingite asjadega..meditatsioon, jooga jne. Väga sõbralik, avatud inimene. Selle koha leidsime samuti booking.com kaudu. Asub linna servas, hästi kergesti leitav koht, teisi külastajaid hetkel pole, nii et hea rahulik on siin praegu.

Perm kandis 1940-aastatel nime Molotov, 1957 aastal nimetati tagasi Permiks. Internet kirjutas, et Perm tuleneb vepsa-keelsest sõnast perämaa- nö tagamaa. Kui eilne ööbimispaik Kirov oli selline Tallinna suurune oma elanike arvuga, siis Perm on juba nö miljonilinn. Täna linnale lähenedes, hakkas ~50 km enne linna piirini jõudmist vastu tulema lõputu autodevoog. Tõesti, sellist autode rodu pole väga ammu kuskil näinud. Meie Järvevana tee õhtused ummikud on ikka täiesti naljategu sellega, mida siin nägime. Inimesed sõidavad linnast välja nädalavahetust veetma ja teiseks põhjuseks, miks nii palju rahvast linnast välja vooris, oli veekatkestus, nagu selgitas meie peremees.

Homme peame taas varakult startime, sest järgmine ööbimine on Tjumenis, kuhu on 700 km.

Oeh, mis puhkus see küll on :). Tänane teekond nägi välja selline

Lisaks veel ka kogu senini läbitud tee. Oleme juba päris kaugel:)

Tänasel päeval toimus meie reisis suur muutus. Jõudsime Euroopast Aasiasse. Hetkel oleme juba pikutamas Tjumeni äärelinna hotellis Berjozka, kõhud on täis ja varsti ongi aeg magama minna.

Enne siiski veel mõned meenutused tänasest päevast. Täna olid selle reisi esimesed kokkupuuted politseiga. Meid peatati kahel korral, esimene politseinik vist tõesti oli huvitatud dokumentide kontrollimisest, teine aga tahtis vist lihtsalt veidi juttu ajada ja uurida, kes me olema ja kust me tuleme. Igatahes olid mõlemad korravalvurid sõbralikud ja korrektsed. Kontrollisid dokumente, kinnitasid, et kõik on korras ja soovisid head reisi.

Muus osas möödus tänane päev ilma oluliste vahejuhtumiteta. Teed olid Venemaa kohta väga head, liiklus mõistlik. Ainult ilm oli külmavõitu, temperatuur kõikus 14 kuni 17 kraadini. Kõik inimesed, kellega me teel suhtlesime ütlesid, et õiget suve siinkandis sellel aastal veel olnud ei olegi.

Euroopa-Aasia piiri ületamine läks märkamatult. Kuskil pidavat olema ka sellekohane märk, aga meil jäi see igatahes nägemata. Läbisime ka Urali mäed. Need näevad, vähemalt selles piirkonnas, välja pigem nagu künkad. Veidi siiski kõrgemad kui Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kuid mitte midagi erilist.

Lõpetuseks veel mõned mõttemõlgutused hindadest. Meiesugustele overlanderitele on need väga meeldivad. Hotelli eest maksime eile 1000 rubla ja täna 1200 rubla, mis on vastavalt 16 ja 20 Euri. See hind ei sisalda küll hommikusööki, aga muus osas täiesti mugavat öömaja. Bensiin maksab ca 36 rubla liiter s.o. alla 60 eurosendi.

Tjumeni linna me siia tulles suurt ei näinud, seega juhul kui homme peaksime midagi huvitavat nägema, raporteerime sellest homses postituses.

Homne teekond viib meid Omskisse.

Tänane teekond…

… ja kogu juba läbitud tee

Pisut infot veel linnast, kust me täna hommikul startisime. Tjumen on kiiresti arenev naftatööstusel põhinev linn. Elanikke hetkel ~700 tuh, kuid vaadates linnaserva kõrguvaid uuselamurajoone, võib arvata, et peagi ka see linn miljonilinnaks saab. Elujärg tundub olevat hea, sest niipalju, kui me linna ümber sõitsime, oli seal lisaks kõrghoonetele näha ka näha suuri eramurajoone. Huvitav oli Tjumeni kandis see, et asulate tähised olid nii kirillitsas kui ladina tähtedega kirjutatud. Väga euroopalik!

Tänasest ilmast: Hommik tervitas meid Tjumenis sombuse taeva, vihma ja 14-ne soojakraadiga. Päris paljutõotav algus ühele päevale :). Vaatasime Omski ilmateadet ja seal lubati päikest ning 20 soojakraadi. Ja täpselt nii oligi! Nii et liigume ikka õiges suunas (vahepeal mul tekkis juba väike kahtlus, kas me üldse soojale maale kunagi jõuame).

Tänastest teeoludest: Tjumenist 200 km Omski poole ja Omskist 200 km Tjumeni poole on teed väga head. Asustus on hõre ning seetõttu ka liiklus suht vaikne. Vahepealne 250 km on aga pehmelt öeldes hetkel selline kannatuste rada, pidevad teeehitused ja teiselt poolt halvad teeolud ning sellest tekkivad ummikud…, aga paari aasta pärast võib sellel maanteel juba väga head sõitu teha. Õnneks saime rattaga paljudest ummikutest lihtsamalt mööda, kaasliiklejad on ratturite suhtes sarnaselt eurooplastele ka siin väga mõistlikud. Aitäh neile selle eest!

Loodusest: Omski poole liikudes muutus loodus täiesti teistsuguseks. Panime tähele, et siin ei kasva ei mänd ega kuusk, hoopis kasemetsad on vallutanud siinse piirkonna.
Eelnevalt läbitud marsruudil jäid silma teeäärsed mürgise karuputke alleed ja suured männi/kuusemetsad. Siin aga on põllumajandus väga hästi arenenud, mõlemal pool teed laiusid suured vilja-, maisi-, rapsipõllud. Oli näha suuri loomafarme ja kasvuhooneid.

Silma jäi see, et kõik teeehitus- ning põllutöömasinad olid uued ja moodsad, Venemaa teises osas seda luksust näha polnud. Siin piirkonnas on juba palju näha parempoolse rooliga autosid. Ma ei saa väga hästi aru, kuidas nende autodega on võimalik ilma kõrvasõitjata möödasõite teha, eriti tihedas liikluses.

Üks huvitav seik oli täna. Seisime teeehitustöö foori taga, kui meie kõrvale tulid kaks ratturit. Küsisid, kas me sõidame koos lainega, me ei saanud kohe aru, mis nad mõtlesid sellega…Selgus, et toimub hukkunud mootorratturite mälestuseks korraldatud retk (мотопробег Волна Памяти), mis just täna läbis täpselt sama teekonna, mis meiegi ja ka homme sõidame sama marsruuti Novosibirskisse. Mälestustuur alustas Kaliningradist, läbib erinevaid linnu ning jõuab Vladivostokki välja. Nii et endale teadmata olime sattunud mälestustuuri osalisteks. Ilus traditsioon. Saime aru, et täna jõuab Omskisse suur-suur hulk rattureid. Me väiksemaid punte nägime, aga täpselt ei tea, palju neid kokku oli. Võib-olla siis homsel teekonnal veel kohtume nendega. Ehk võtavad ka mõned eestlased sellest sõidust osa, tore oleks neid kohata.

Omsk asub Obi jõe kaldal, elanikke ~ 1,2 milj. Nagu ikka, linnast päris läbi me ei sõitnud, aga niipalju, kui äärelinna läbides näha jõudsime, on see suur ja ilus linn, Siberis üks suurimaid linnu. Meie tänane ööbimiskoht asub väga vanas linnarajoonis. Ümberringi on sellised tare-tarekesed, mis kohe-kohe võivad ümber kukkuda. Hotelli perenaine rääkiski, et see on nö linna süda, vanalinn, mille ümber siis linn kerkima hakkas. Vot siis, kui eksklusiivses kohas me täna ööbime 🙂

Aeg on meil siin juba 3 tundi Eestist ees.
Homme suundume Novosibirskisse.

Tänane teekond näeb kaardil välja sellin

Kogu läbitud tee on aga siin

Meie seitsmes sõidupäev, Omskist Novosibirskisse kulges rõõmsates toonides: päike, soe, suurepärased teeolud ning toredad inimesed.

Kohtusimegi bensukates mõnede mälestustuuri osalistega. Lahedad kujud, palju käinud-palju näinud tegelased. Lõunapausi ajal jutustasime ühe Sloveeni noormehega. Tema reisib täiesti üksinda, sest üksi sõber pole nõus selliseid ekstreemsusi kaasa tegema.Ta tuli just Mongoolia ja Magadani poolt, ratas sai seal parajat vatti ja püsis veel vaevalt koos,  aga ehk jõuab ikka õnnelikult koju tagasi :).

Inimesed on siinkandis väga soojad ja sõbralikud, nii mõnedki autojuhid tulid bensukates juttu ajama. Üks vanem paar sõitis samuti Altaisse puhkama, andsid meile natuke vihjeid, kuhu minna, mida teha. Tjumenist teisele poole olid inimesed rohkem reserveeritumad, vaadati ja uudistati küll, aga rääkima ei tuldud.

Novosibirskisse sissesõit oli paras tegemine. Majutus oli nagu ikka üsna linna servas, aga sellegipoolest pidime suurtest ummikutest läbi saama. Ühes kohas jooksid mitu tasandit ja teed kokku: autod, marsad, bussid, trollid ja siis meie oma rattaga- paras kompott oli küll :). Kuna ratas on küljekohvritega suht lai, siis autode vahelt me läbi pugema ei hakanud. Autojuhid olid mõistlikud ja said aru, et ühed võõramaalased on pisut hädas. Mõned isegi peatusid ja küsisid, kas kõik hästi jne, ühesõnaga pakuti abi ja lehvitati ja lasti sõbralikult signaali, väga armas neist :).

Novosibirsk on ikka suuuur linn: ~1,5 milj elanikku. Linna staatuse sai 1903 aastal, nii et täitsa noor tegelane alles. Varem kandis nime Novo-Nikolajevsk, 1926 aastal nimetati ümber Novosibirskiks. Infotehnoloogia areneb siin kiiresti,  Novosibirskis pandi 1990 aastal püsti Venemaa esimene arvutivõrk.

Meie kaheksas ja seega ka praeguseks viimane sõidupäev viib meid Altaisse, Artybashi linna, kus teeme ka ühe rattavaba päeva ja naudime puhkust.

Esmaspäevane teekond:

Tulime just saunast. Sellisest päris autentsest vene küla saunast. On olnud nii tihedad päevad, et ei ole jõudnud kirjatööga tegeleda. Nüüd aga lähemalt vahepealsetest muljetest.

Eile alustasime hommikul Novosibirskist. Kaheksa päeva järjest sõita ei ole meelakkumine ja seega olime stardiga veidi hilised. Teekonna esimene osa kulges ilma eriliste vahejuhtumiteta. Teed olid korralikud ja liiklus mõistlik. Ilm läks järjest soojemaks ja termomeeter tõusis 30 kraadini. Mõelda, et kaks päeva tagasi oli ainult 14 kraadi. Biiski linna ümbersõidul peatas meid motopolitseinik. Ka see kohtumine oli väga meeldiv. Ta uuris veidi meie teekonna kohta, küsis kas meil kõik dokumendid on korras ja otsustas siis, et ei hakka neid kontrollimaga 🙂

Varsti keerasimegi suurelt teelt kõrvale, meie sihtkohta suunduvale teele. Alguses oli see päris tore tee, asfalt oli küll vahepeal veidi muhklik, aga täiesti hästi sõidetav. Ühel hetkel asfalt lõppes ja edasi oli üsna auklik kruusatee. Pusisime siis seda mööda tasakesi edasi. Peaaegu 100 km :). Siis jõudsime jälle asfaldile ja edasi viis mõnus käänuline tee. Kogu see nali lihtsalt pikendas meie sõiduaega ja kohale jõudsime juba hämaras.

Valmistusime just õhtuseks eineks, kui köögis kutsus üks mees meid enda seltskonda. Ühinesimegi nendega. Tegemist oli teadlastega Novosibirskist. Neid oli kaks peret ja kolm põlvkonda. Väga toredad ja kultuursed inimesed. Avasime ka ühe meil kaasas olevatest Vana Tallinna pudelitest ja õhtu möödus väga meeldivalt.

Tänane päev kulges aktiivse turismi tähe all. Kõigepealt ronisime lähedalasuva mäe otsa, kust avanes imeilus vaade külale ja järvele. Seejärel matkasime koskede juurde, kus kohtasime ühte tsiklimatkajat Tsheljabinskist. Tema oli juba läbinud Kasahstani ja Kirgiisia. Edasi suundus ta Baikali järve poole.

Peale õhtusööki külastasime koos oma uute tuttavatega pühitsetud vee allikat, kust ammutasime homseks ka vett teepeale kaasa. Ja siis kirsina tordile saun. Homme liigume edasi veel veidi lõuna poole.

Teekonnalogid

Täna on meie reisi 11. päev. See on esimene päev, kus me lihtsalt oleme ja ei tegele kohe mitte millegagi. Väga-väga mõnus on olla, ma jääks isegi kauemaks siia.

Ausalt öeldes, kui me jõudsime oma eelmisesse peatuspaika Artibashi külla, Teletskoje järve ääres, ei saanud mina aru sellest paljukiidetud Altai ilust ja võlust. Oli eemaltvaadates ilus järv, oli natuke mägesid, aga kõik see, mis elu seal ümberringi elati, mulle absoluutselt ei imponeerinud. Esiteks oli minu jaoks täiesti arusaamatu, kuidas ikkagi ühes päris suures turismikeskuses lehmad ja hobused käivad just täpselt neid radu, mida nad ise tahavad. ja loomulikult teevad nad oma tegemisi ka täpselt seal, kus ise tahavad, keegi seda ära ei korista, jäetakse lihtsalt päikese kätte kuivama. Ok, loomad loomadeks, aga kõige hullem oli see, et toredad telkijad, keda seal järve ääres meeletult oli, panevad järve kaldale püsti ka nö telk-kemmergu, kaevavad sinna väikese augu, pärast viskavad kergelt liiva peale ja ongi jälle ilus olla.. Täielik absurditeater minu jaoks. Natuke eemal olid küll kemmergud olemas, aga kes siis viitsib niipalju jalavaeva kulutada. Teeääred olid ka igasugu sodi täis visatud, tekkis  tunne, et oleme taas Rumeenias, kus imekaunis loodus uppus mustusesse ja sodisse.

Kogu sellest ümbritsevast räpasusest tuleneva negatiivse emotsiooni  kompenseeris õnneks meie armas Novosibirski seltskond, kellega kaks õhtut koos veetsime. Vahetasime kontakte ja loodetavasti jääme ka kauemaks suhtlema. Üldse ei osanud oodatagi, et nii toredate inimestega lähemalt tuttavaks saame :).

Neljapäevane teekond viis meid Artibashist 300 km lõuna poole. Vot nüüd alles hakkasin aru saama, miks Altaid Venemaa looduslikuks pärliks kutsutakse. Kohati oli tunne nagu sõidaksime kuskil Austria või Lõuna-Saksamaa mäestike vahel. Tee kulges suures osas paralleelselt Katuni jõega, mille ääres ka meie järgmine peatuspaik asus. Tõesti imeilusad vaated, aga seda ainult siis, kui mingit linna või külakest parajasti tee ääres polnud.  Jelanda külakese puhkekeskus oli Teedul väga hea valik: eemal suurematest turismikeskustest, puhas, vaikne, kõik puhkamiseks vajalikud mugavused olemas. See koht on huvitav veel selle poolest, et mobiililevi puudub, aga internet toimib :). Heameelega logeleks päevakese veel siin jõe kaldal. Paraku peame homme taas teele asuma. Järgmisesse peatuspaika on üle 600 km, ei taha veel mõeldagi, et tuleb 32 kraadises palavuses meie paksudesse motikakostüümidesse pugeda.

Homme on praeguseks viimane päev meil Venemaal olla, pühapäeval peaksime juba Kasahstani jõudma.

Lõpuks ka veel teekonnalogid