Blogi

Kui keegi arvab, et soojale maale on vaja sõita, siis on ta küll eksinud. Soe maa ongi siin. Seda võib peale tänast päeva kindlasti väita. Enamuse päevast näitas termomeeter temperatuuri üle 30 kraadi. Kes arvab, et see on mõnus, võib proovida musta värvi tuulekindlate riietega veidi ringi käia. Tegelikult pole asi nii hull midagi. Kui 100 km tunnikiirusega sõita ja kõik tuulutuslukud lahti teha, on olukord täiesti talutav. Asi läheb karmiks kätte, kui kiirus tuleb alla võtta või tahad vahepeal seljasirutuspause teha…, seega me eriti peatusi ei teinudki.

Pikema lõunapausi pidasime Läti-Leedu piirilt 19 km edasi, selle koha nimi ongi 19 km, arvatavasti kõik, kes Leedu pole kunagi sõitnud on, teevad seal peatuse. Igaljuhul oleme seal alati palju eestlasi kohanud. Seal on ka pisike loomaaed, kindlasti teate seda kohta.

Igatahes on tänane päev edukalt seljataga, koos õhtuste äikesevihmahoogudega. Sellel aastal valmistas Leedu kämping meeldiva üllatuse. Eelmisel aastal ASCI kataloogis olnud kämpingut sellel aastal seal enam ei olnud. Ilmselt ka põhjusega, sest eelmine kord tundus küll, et öösel käis ka paar püssipauku. Praeguses kämpingus on aga väga mõnusad toad. Olime just eelmisest vihmahoost kuivaks tuuldunud ja kui nägime lähenevat suur t äikesepilve, siis otsustasime telki mitte püstitada. Praegu voodil lebotades ja vihma sabinat kuulates tundub see otsus (mille pani ette loomulikult pere peakortermeister Inge) väga mõistlikuna. Poola piirini on siit veel paarkümmend kilomeetrit. Seega homsed uudised juba Poolast. Läbisõit 650 km.

Tänane hommik tervitas meid kõigest 18-ne soojakraadiga, igaljuhul oli see suurepärane vaheldus eilsele kuumateraapiale. Ja tegelikult oli kogu tänase päeva keskmine temperatuur 24-26 kraadi, väga mõnus motomatkamiseks! Ma ei tea, mis minuga täna lahti oli, kas eilne kuumus andis tunda või on tööväsimus veel sees, aga mina kippusin Teedu turvalise selja taga magama jääma. Võtsin ühe energiajoogi, ei mingit mõju, tunni aja pärast ostsin teise purgi-ikka ei midagi. Siis ei jäänudki muud üle, kui tegime bensukas peatuse, viskasin ennast muru peale pikali ja magasin täiesti sügavat und ~ 30 min. See aitas, muidu oleks küll mingil hetkel lihtsalt maha pudenenud sealt ratta seljast. Ma ei tea, kuidas Teet jaksab, kohati tundub, et ta on mingi ironman Tänane päev möödus siis Poolat läbides, teed iseenesest on heas korras ja autojuhid suhteliselt viisakad, aga me sõitsime mööda sellist teed, kus sõna otseses mõttes üks küla ajab teist taga. Paar kilomeetrit saad normaalse kiirusega sõita, tuleb asula, siis jälle mõni kilomeeter 100-ga, jälle asule ja nii terve päeva, terve tee. See venitas meie päeva niiii pikaks, lõpuks olime itäiesti tüdinud. Hea selle teekonna juures oli aga see, et suuri rekkaid polnud praktiliselt ühtegi…ja tegelikult näeb ju niimoodi seda päris õiget külaelu ja -olu ju hopis paremini.

Mis meie päeva veel pikaks venitas, oli see, et üritasime meeleheitlikult wifi leviala leida, täiesti lootusetu ettevõtmine! Kahes suuremas linnas kulutasime kokku kask tundi, et oma kirjatükike üles riputada, aga mitte ei saanud asjale pihta. Ja nagu eilnegi kämping meid oma mõnusa toaga üllatas, nii ka tänane -wifi on siin olemas!!

Nii, et ärge pange siis pahaks, kui jutud väkese nihkega ilmuvad. Me oleme Eestis nii harjunud, et iga nurga peal on wifi levi, aga mujual pole see veel nii…Nüüd on see pikk väsitav päev õnnelikult õhtule jõudnud ja arvatavasti magame nagu lapsukesed õndsat und. Heade asjadega harjub kiiresti ära ja peale eilset mõnusat ööd ei tulnud mõte telkimisest enam üldse pähe, voodi on ikka teine asi, selle väikese rõõmu oleme ju ära teeninud!

Kolmas sōidupäev oli planeeritud kilomeetritelt kōige lűhem umbes 550 km. Alustasime tavapäraselt kell 8. Liikusime mőőda väiksemaid teid, mis oli űhest kűljest väga huvitav, sest vōmaldas näha poolakata kűlaelu, samas aga mōjus see negatiivselt meie keskmisele kiirusele. Maapind muutus mägisemaks ja saime ka esimest korda proovida tōusu mőőda serpentiine. Ilm oli sōitmiseks väga mōnus, pilvine aga ei sadanud.

Umbes 150 km pärast jőudsime metsaga kaetud mägedeni, kus asus Slovakkia piir. Piiri tähistas ainult silt, mingit inimtegevust (vähemalt ametlikku), seal ei toimunud. Slovakkia tervitas meid ilusa ilmaga. Teisel pool mäge paistis päike ja temperatuur tōusis kiirelt 30 kraadini. Loodus tundus Slovakkia poolel märksa ilusam kui Poolas.

Sōit kulges jälle juba harjunud rűtmis – kűla läbimine 60 km/h, kahe kűla vaheline lōik tavapärases tempos. Ootamatult oli aga keset teed edasisōitmist keelav märk. Polnud tähistatud ka űmbersōitu. Jäima seisma ja ootama kohalikke autojuhte, et vaadata mida nad teevad. Esimene auto pani otse edasi. Teine jä seisma ja autos olevad noormehed näitasid meile, et vōib edasi sōita. Varsti selgus ka märkide pōhjus. Vihmast tulenev maalihe oli tee suhetelisel hävianud. Kuidagi moodi siiski läbi sai ja see ōnnestus ka meil.

Edasine Slovakkia läbimine kulges ilma vahejuhtumiteta. Kraadiklaas nätas temperatuure űle 30 kraadi ja päike kōrvetas. Sōidurűtmi kujundas endisel kűlade sage läbimine. Lōpuks jōudsime Ungari piirini, kus meid peatas sōbralik politseinik ja kontrollis dokumente. Tal oli kaasas ka kaks ōpilast, kellele ta dokumentide kontrolli ette näitas. Arvasime, et Ungari teed on paremad kui Slovakkias, aga Ungari tervitas meid űhe väga konarliku ja aukliku teega. Seda oli kűll ainult 8 km ja edaspidi teeolude űle kurta ei saanud.

Ungari kohta eredaid mälestusi ei ole. Lōputud kűlad ja lōōmav päike. Huvitav on see, et näha oli päris erineva nahavärviga inimesi. Mōned olid valged, mōned űsna tumedad. Vaevalt et tegemist oli Aafrika Ungarlastega (vōi lihtsalt neegritega). äkki oskab keegi kommenteerida? Rumeenias toimus piiripunktis dokumentide kontroll. See käis kűll kiirelt ja Inge ei vōtnud isegi kiivrit peast. Piiri űletamisega kaotasime siiski űhe tunni, seda mitte ootamise vaid ajavahe tōttu.

Rumeenias oli kűlasid veel rohkem. Vahe eelmiste riikidega on aga see, et kiirust seal eriti maha ei vōeta. Tees olid ka esimesed lőőkaugud, mida siiski ōnnestus edukalt vältida. Helistasime ka oma majutuskohta ja informeerisime neid, et jōuame hiljem. Ilm hakkas minema pilve ja temperatuur muutus mōnusamaks. Kui GPS nätas sihtkohani veel 32 km, keeras tee mägedesse. Ronisime mőőda serpentiine űles ja hiljem alla, kokku 20 km. Meie ees oli just läinud vihm, tee veel auras. Hakkas juba hämarduma. Viimased 15 km läbisime kűlasid. Nűűd olid nad űksteise kűljes kinni, lihtsalt űks lōppes ja teine algas kohe samas kohas. Peale palavat päeva ja värskendavat vihma liikus ringi palju inimesi. Lōpuks ekslesime veel veidi otsides oma pansionaati. Ja siis olimegi kohal. Pererahvas, kellel olime helistanud, ootas meid väraval. Kōhud sőődeti meil täis ja anti ka väke naps. Suhtluskeeleks kujunes huvitaval kombel prantsuse keel. Peale sőőki vōis asuda nautima ausalt välja teenitud und.